Tartut ründab korralikkuse mainstream (13.3.2008) 

 

Genialistide Klubi peab oma vanast ja viletsast asukohast lahkuma, et teha ruumi mänguasjamuuseumi korralikule teatrimajale.

Luuletajate ja kunstnike ja näitlejate kohvik Viinahavva pidi ennast sulgema, et see korralikel kunstimuuseumi töötajatel ei segaks tööd teha.

Omale uue paiga leidnud luuletajad, näitekirjanikud ja kunstnikud peavad lahkuma ka raamatukogus olnud kohvikust Vaikne Nurgake, sest nad ei olnud seal küllalt vaiksed, ja edaspidi on kohvik mõeldud ilmselt vaid korralikele raamatukogu külastajatele.

Kaarsillale püsti pandud voodiinstallatsioon koristati sealt kibekiiresti ära, et see ei riivaks korralike linnakodanike silma.

Piisab mõnel noorel kunstnikuhakatisel mõne kaubamaja aknale vähegi provokatiivsem teos üles panna, kui see kiiresti maha võetakse, sest see häirib korralikke kaubamaja kliente.

Karvaste kohvik Zavood tahetakse kinni panna, sest see häirib samas majas oleva üliõpilaskorporatsiooni korralikku elu. Mis siis, et mõni sile korporant läheb esimese kevadpäikesega küll rõdule ning peesitab seal linnarahva silma all sülearvuti ja vahutava õllekruusiga.

Härrased, mis toimub?

Kas see pole mitte poliitilise korrektsuse ja korralikkuse meinstriimi rünnak, mille alla Tartu on äkki sattunud.

Vana vabameelsuse kants, kus on eksperimenteeritud teatris ja ajalehes, kus noored ja vanad kunstnikud ei pea olema kainelt kaalutlevad, vaid võivad teha ka vallatusi. Vallatusi, mis ka paljudele näha on, sest linn on selleks piisavalt väike, et miski peituda saaks.

Kants, kus kohvik või pubi – mis nime see ka ajastule vääriliselt ei kannaks – on alati olnud kultuuripurske koht, vähemalt enne, kui internet ja sealsed võimalused meid kõiki peast segi pöörama on hakanud. Kants, kus ükski koht pole nii püha, et sinna vaba mõte ära ei mahuks, olgu siis raekoja ees ümber purskkaevu või raekoja taga ümber Pirogovi.

Kas see kants hakkab äkki vankuma? Või on need näited lihtsalt juhuslikult ritta sattunud mullistused, mis tekitavad küsimärke, kuid ei pane veel lõppu hüüumärki. Et oli kord Tartu, mida me nautisime ja mis meid aeg-ajalt šokeeris!

Või on see kõik nagunii juba pöördumatu möödanik, sest sellist elu, nagu kirjeldab Mart Kivastik oma Tartu kultuuri- ja kunstielu ainelistes näidendites, ei ole enam (isegi Kivastik ise ei suuda ilmselt tolle elu vaimustavale tasemele tõusta).

KoKoKo-d ei ole, Humalat ka mitte, Werner ja ülikooli vana kohvik pole enam ammu need, Volga on vaid nimi minevikust. Ja kui Pirogovi platsil jätkub selline lausjõmistamine nagu sel kevadel, pannakse ühel hetkel kinni seegi piknikuplats.

Kunstnikud ja noored kunstnikuhakatised on nagunii kas Supilinnas või Karlovas ja jõuavad kesklinna harva. Annaks taevas, et genialistidki kesklinna jääks ning Kaarsilda Kivisilla vastu ei vahetataks. Jääb vähemalt kaar alles. Aga kas needki suudavad korralikkuse meinstriimile enam vastu panna.

Näe, oleks isegi seda juttu kirjutades enne kusagil kaks õlut teinud ja teemat arutanud (nagu vanasti!), aga ei. Kaks klaasi vett ja kuradi arvuti. Kõik algab ikka iseendast…

Tartu Postimehe paariskülg kolmikutest (28.9.2007),
auhind maailma ajalehtede kujunduskonkursil