Miks mul on meeles Juhan Peegel (21.10.2007) 

 

Ma sain ülikooli jõudes Juhan Peegliga kohe tuttavaks. Nimelt oli Peeglil suur mure: kuidas leida ajakirjandusosakonda poisse, ja pikki poisse, et kokku saada osakonna korvpallimeeskonda.

Ma olin varem korvpalli mänginud ja kui Peegel sellest lõpuks teada sai, ütles ta mulle: nüüd sa aitad mul seda muret lahendada. Ajakirjandusosakonna korvpallimeeskonnast eriti miskit asja küll ei saanud – ajakirjandus võttis kogu energia endale - , kuid Juhan Peegliga olime leidnud ühise keele.

Kui ma eile sain teada, et Juhan Peegel on igaveseks läinud, mõtlesin kohe just sellele esimesele jutuajamisele. Ma ei tea, miks. Seisin toimetuse tühjas koridoris ja mõtlesin: miks just see seik mulle kohe meelde tuli.

Võib-olla sellepärast, et niimoodi lähenedes püüdis Peegel kohe lõhkuda neid barjääre, mis õppejõu ja üliõpilase vahel paratamatult on. Võib-olla sellepärast, et näidata tudengile, et lisaks ajakirjandusele on meie ümber muu elu, mis pole vähem oluline. Võib-olla… Egas ma tea, sest ma pole Peegli käest kunagi hiljem uurinud, miks ta niimoodi ühe tudengiga koostööd alustas.

Aga ma olen selle ise välja mõelnud, kui nüüd Juhan Peegel lubab tagantjärele tema käitumist seletada. Selles natukene kamraadlikus käitumises väljendus Peegli inimlikkus, tahtmine olla ka tudengiga – kes muuseas kuni lõpuni Peeglit teietas – nii-öelda sina peal.

Selles ongi Juhan Peegli olemuse seletus minu jaoks. Olla õpetaja ja samas mitte karta olla kamraad. Olla õppejõud ja samas näidata, kui oluline on lihtsus ja inimlikkus. Võib-olla see ehk ongi… jah ju ongi… kõige suurem õpetus, mida mina ajakirjandusosakonnast ja Juhan Peeglilt kaasa sain. Aitäh!

Arvatavasti saavad niisuguseid ja teistsuguseidki mälupilte meeles hoida paljud, kes Juhan Peegliga elu jooksul kokku on puutunud. Ainuüksi loetelu erinevatest tegemistest – ja nende kaudu koostöö paljude inimestega – on Peeglil väga suur. Väga suur.

Keeleteadlane, ajakirjandusõppejõud, kirjanik oma tõsiste lugudega ja vestekirjutaja oma põnevate naljalugudega. Teatrisse jõudnud lavastused (mille kohta Peegel olevat Vanemuise juhile ja lavastajale Kaarel Irdile küll öelnud: mina langesin juba esimesel etendusel…), ajakirjanik, teadlane. Kõigest nendest tegemistest annab kirjutada pikalt, sest Peegli elu oli pikk ja mitmekesiseid tegemisi täis.

Niisugune tagantjärele mäletamine on üldse üks omapärane asi. Seda lugu kirjutades lugesin üle mõningaid varasemaid kirjutisi Juhan Peeglist, mis kätte sattusid. Ja sattusin lausetele, mida mina mäletan ühtmoodi, mõni teine jälle teistmoodi. Näiteks see kuulus lause, mida Peegel tavatses oma loengute lõpus öelda.

Sellega ma lõpetan oma lühikese, ent sisutu jutu – nii mäletab Juhan Peegli öeldut üks. Minu mälupilt on sama ja ometi teistsugune. Peegel tavatses oma loengut lõpetada lausega: sellega ma lõpetan oma pika, kuid sisutu jutu. Püant on ju hoopis teine.

Ah, olgu nii või teisiti, oluline on, et me mäletame Peegli ütlemisi, tema püante, tema huumorit, tema soojust.

Kindlasti palju rohkem, kui aastarve, millal ilmus esimest korda Tarto Maarahwa Näddali-Leht või Lühhike öppetus. Neid aastaarve saame millal tahes tarkadest raamatutest järele vaadata, targad mõtted ja inimlik olek on õnnelikele kaasa antud. Ja kui sa neid tema käest veel võtta võid…

Ma ei mäleta täpselt. Ma ei teagi täpselt, kas just kusagilt sealt, Juhan Peegli mõtetest ja tema olekust, tekkis rohkem kui kakskümmend viis aastat tagasi sündinud ajakirjandusosakonna aukoodeksisse mõte (mälu järgi): ajakirjanikud võime olla, inimesed peame olema. Kontrollisin eile järele, täpselt nii seal kirjas oligi. Ja veel: ma suhtun oma loo kangelasse kui inimesse, mitte kui materjali.

Elu ei ole vahel nii ühene, kui kirjutatud laused ja neisse pandud – ehk naiivnegi – mõte. Aga need laused pole sündinud niisama. Neis on mingi püüd, olgu ajad ja olud nii rasked või hammas-hamba vastu kui tahes.

Kes on öelnud, et elu peabki kerge olema – seegi püant pärineb Juhan Peeglilt. Vaadakem nüüd Juhan Peegli eludaatumeid (1919 – 2007), vaadakem, mida ta on teinud ja mida pidanud tegema, kuhu ta on läinud ja kuhu pidanud minema… Mõelgem.

Mis on nende aastate jooksul Eestis ja Eesti ümber olnud, kuidas on elu pööranud, mis kõik on inimese elu mõjutanud. Kui me selle kõik suudame endast rahulikelt läbi lasta, alles siis ehk mõistame selliseid mehi nagu Juhan Peegel. Ja tajume nende esimesel hetkel ehk märkamatut, kuid lõpmatut mõju meile.

Nagu te aru saate, ei saanud sellest loost kokkuvõtet Juhan Peegli elust ja tööst. Kuidas saakski, kui mulle pandi ülesandeks ajakirjandusosakonna korvpallimeeskonna moodustamine, kuid ülesande täitmine jäi jätkuma (kui ajakirjanduslikult väljenduda). Nii jätkub – võiks jätkuda – ka Peegli mõju meile, ajakirjanikele. Isegi pärast Peeglit.