Elu Tartu kalmistul: kuhu on kadunud oravad? (10.9.2007) 

Anneli V kirjutab oma suvises ajaveebis, mida lugema sattusin, kuidas ta lapsepõlves tihti Raadi kalmistul jalutamas käis. «Käisime isaga oravaid otsimas-vaatamas ja sügiseti suuri kirjusid vahtralehti korjamas,» on seal kirjas mälupilt, mis täpselt sobib minu kogemuse ja küsimusega.

Raadi kalmistu on Tartus üks neid kohti, kus linn ja loodus omavahel kokku on saanud. Valdavalt ka hästi läbi saanud. Egas neid kohti ühes arenevas linnas ju väga palju ole, seepärast on Raadi ja teisedki Tartu kalmistud lausa kuldaväärt kohad. Mitte kaugel kesklinnast ja sinna kerkivast city’st asub rahulik ja majesteetlik park, kus veel kümmekond aastat tagasi võis kohata ka palju oravaid. Nüüd enam mitte.

Liis Treimanni foto

Kalmistu juhataja Aime Pärna on sellega kohe päri. Tõesti, enam ei kuule kalmistutel seda krabinat, mida tekitasid üksteist ümber puu taga ajavad kaks-kolm oravat. Rääkimata nende julgusest kalmistul käijatega tõtt vahtida või küpsiseid lunida. Valdavalt asfaldilõhnalises linnas oli niisugustel kohtumistel mingi sügav tunne: müür linna ja metsa vahel pole veel hirmkõrge. Zooloog Harri Valdmann ütleb välja mõtte, miks just orav linnas sellise tunde tekitab: ta on inimesele sotsiaalselt ja esteetiliselt vajalik.

Nüüd enam mitte, sest oravad on Raadi kalmistult kadunud. Juba mitmed-mitmed aastad. Miks?

Aime Pärna ei oska seda seletada, kuid tal on rääkida kaks juttu, mis näitavad, millega Raadi oravad pidid kokku puutuma.

Kui Tartus olid veel vene sõdurid, trehvas Pärna neid aeg-ajalt Raadi kalmistul, kus nad oravaid püüdsid. «Ju tahtsid nahku,» ütleb Pärna. Püüdmine käis nii, et sõduririhma pandlaga löödi vastu puud ja orav kukkus selle peale ehmatusega alla. Oravate kadumise kohta aga räägib Pärna järgmise loo, mida ta teab nelja-viie aasta tagant. Venelased armastasin oma lihavõttepühadel haudadele kõvaks keedetud mune ja komme panna, neid pandi sinna ikka suurel hulgal. Oravad muidugi sõid neid mune ja magusaid komme neile peale. Pärast seda leidsid Pärna ja teised kalmistu töötajad surnud oravaid, kellel olid kõhud munasöömisest pundunud. Aga hulkuvaid kasse meil pole, ütleb Aime Pärna oravaotsimise telefonikõne lõpetuseks. Aitäh.

Zooloog Harri Valdmann ütleb hakatuseks, et seda on lihtne küsida, kuid vastata nii lihtne pole. Oravaid pole Eestis üldse uuritud, ütleb zooloog ja oma järgnevas jutus toob välja vähemalt viis oletatavat põhjust, miks Raadil enam oravaid ei ole.

Orav toitub käbidest, seega võib põhjus olla selles, et kalmistul pole enam viljakandvaid okaspuid. Kiskjad, aga need langevad kalmistul ära, on zooloogi teine variant. Konkurents pesapuude pärast, kolmas. Kui vanad puud on ära hävinenud või välja raiutud, ei pruugi kalmistul enam olla looduslikke õõnsusi, kuhu orav saaks pesa teha. Haigus, aga see on zooloogi meelest ebatõenäoline.

Ja siis viies põhjus, mida Harri Valdmann peab lõpuks ehk isegi kõige tõenäolisemaks. Ümber linna on oravad ära kadunud, sest seal pole neil enam kohti, kus elada (tõesti-tõesti, linnaäär läheb ka Raadil uusasumite abil järjest kaugemale). Kohalik populatsioon ehk siis Raadi oravad on ära kaotanud sideme doonorpopulatsioonidega ehk ümber linna elavate oravatega. Üksinda aga ei saa Raadi populatsioon olla pikalt elujõuline. Valdmann ütleb, et see on valamu ja allika kontseptsioon. Allikast (metsast) tulevad uued oravad ja valamus (Raadil) nad lõpuks surevad. Allikas, mis peaks valamut toitma, on aga ära kuivanud. Side allika ja valamu vahel on katkenud. «See on kõige tõenäolisem, aga konkreetse põhjuse saab öelda ikka alles asja uurides,» lõpetab Valdmann oma arutluse. Aitäh.

Me teame, et oravad on väga vahvad loomad. Meil on rõõm neid linnas kohata. Me ei tea täpselt, kuidas nad linnas hakkama saavad ja miks nüüd enam Tartus ei saa. Me ei tea veel paljut, mis meie ümber toimub.

Tartu Postimehe paariskülg kalameestest Peipsil (5.4.2005),
auhind maailma ajalehtede kujunduskonkursilt