Hullud naised (16.9.2011) 

Panin selle pealkirja juba siis mõttes ära, kui lugesin eelmisel aastal kahe naise, Rael Arteli ja Kaisa Eiche manifesti Tartu kunstikuu ülevõtmisest. Lühidalt ja ehk utreeritultki võiks selle kokku võtta umbes nii: kõik see, mis on kunstikuu sildi all varem siin linnas tehtud, on omade vahel nokitsemine, kuid meie tahame «sabast kinni saada rahvusvahelise kaasaegse kunstiskeene tegemistel».

Hullud naised, mõtlesin. Öelda, et kõik varasem on – pehmelt öeldes – olnud nagu olnud, nüüd alles tuleme meie ja teeme...

Rael Artel (vasakul) ja Kaisa Eiche. Sille Annuki foto

Sinnani oli kohaliku kunstikuu korraldamine käinud justkui graafiku alusel mööda Tartu kunstiinstitutsioone. Mõnikord tehti seda huvitavamalt, mõnikord igavamalt, kuid väga erilist tähelepanu väljaspool kunstiinstitutsioone see kuu kahjuks ei pälvinud. Oli lihtsalt üks üritus kümnete teiste samasuguste kõrval. Linn ei erutunud, võiks veidike paatoslikult väita.

Mõtlesin juba siis, aga ei söandanud välja öelda: ürituste vähesuse üle me siin Tartus küll väga kurta ei saa, niisugune festival aga tõuseks teistest üritustest esile ning saaks põnev ja räägitav olla ainult siis, kui suudaksime Tartusse tuua mõne maailmanime.

Justkui seda tõestavalt tegi ja teeb üks teine festival Tartus, kirjandusfestival Prima Vista. Nende 2009. aasta festivali tõmbenumber oli maailmamees Umberto Eco, 2010. aastal Venemaa kirjanik Dmitri Bõkov, 2011. aastal aga vene keeles kirjutav Iisraeli päritolu kirjanik Dina Rubina ja Inglismaa punkpoeet John Cooper Clarke.

Kindlasti ei tähenda see, et piisab ühe maailmanime kohalesaamisest ning kõik on sellega tehtud ja muule enam nii väga auru kulutama ei peagi. Kindlasti mitte. Küll aga teeb just maailmanimi tavapärase ürituse erilisemaks, huvitavamaks ja kindlasti ka räägitavamaks, mis ei ole sugugi vähetähtis.

Ehk nagu võis välja lugeda Rael Arteli ja Kaisa Eiche aastatagusest mõtteedendusest: oma naba imetlemine on küll vahva ja eneserahulolu pakkuv, kuid see ei tõsta meid iseendast kõrgemale.

Just sellelaadse soovi – tõusta iseendast kõrgemale – puudumine, tundub mulle, on pahatihti saanud meile saatuslikuks ning pannud Tartule külge provintsi igavese sildi. Provints oleme ja selleks jääme nagunii, aga miks mitte aeg-ajalt sellesse uskujaid ja uppujaid ehmatada.

Sedasama eelmist lõiku võiks soovitada lugeda ka näiteks nendel korvpallihuvilistel, kes iga hooaja alguses, keskel ja lõpus lõppematult kurdavad, miks küll on vaja meil siia osta välismaa mängijaid. Omadega oleks ju omasem. Kodusem.

Ainult sel ühel põhjusel: välismaa mängijad aitavad meil tõusta endast kõrgemale, kuhu me ilma nendeta ei küüni. Mina ei ole küll rahul, et Tartu korvpallimeeskond – aga tema asemele võib kirjutada julgelt ka mõne teise kultuuriinstitutsiooni – rahuldub võitudega Kohila või Rapla või isegi Liepaja meeskonna üle ning lihtsalt loobub vabatahtlikult enda mõõtmisest Euroopa tasemega.

Eelmisel aastal Rael Artel ja Kaisa Eiche lubasid, sel aastal on nad jõudnud teoni: Tartusse on toodud maailmanime Marina Abramovići loomingu näitus. Nagu aga ajaleht kirjutas, Abramović ise Tartusse siiski ei jõua.

Kahju, nii jääb vähemalt pool erilisusest ikkagi kätte saamata. Ajaleheinfo järgi olevat ta väga hõivatud oma suure näituse ettevalmistusega Moskvas, pealegi on meie linna ja muu maailma vahel nigel lennuühendus.

Näete, kõik on omavahel seotud.

Hullud naised on Tartule kasulikud, kuid ainuüksi nendest võib ikka jääda väheks. See aga on järgmine teema ning selle jaoks võiks juba ette panna mõttes pealkirja «Hääbuv Tartu».

Tartu Postimehe paariskülg Annelinnast (15.12.2009),
neid paariskülgi oli terve sari

    

See rong on läinud? (27.1.2011) 

Võib-olla ütleski Läti sideministeeriumi kommunikatsioonispetsialist detsembris ühes Vene portaalis lapsesuuga välja selle, mis ongi tõde: Rail Baltica marsruut on kokku lepitud ning see kulgeb Tallinnast Riia poole läbi Pärnu. Seega Tartust mööda.

Muidugi hakkas meie majandusministeeriumi nõunik kohe vastu vaidlema. «Keegi on tõenäoliselt millestki valesti aru saanud või on tegemist info pahatahtliku moonutamisega,» väitis nõunik Rasmus Ruuda jaanuari keskel.

Ometigi tunnistas ka tema mõned trükiread allpool, et kokku on lepitud – lugege: kokku on lepitud! – ka selles, et otsida võimalusi tulevikus kitsamõõtmelise Euroopa raudtee ehitamiseks läbi Pärnu. Selle marsruudi kohta tehakse tasuvusanalüüs, mis kuuldavasti peaks valmis olema selle aasta aprilliks. «Aga sellest variandist räägime võibolla 10 või 20 aasta perspektiivis,» lisas nõunik.

Nii. Paistab, et tegelikult räägivad Läti spetsialist ja Eesti nõunik ühte ja sedasama, kuigi Eesti nõunik püüab meile ikka veel mitu kärbest pähe ajada.

Räägivad sellest, et kui tulevikus – aga tulevik 20 aasta pärast on nii suure projekti puhul ju ikka väga lähedal – hakkavad sõitma kiired rongid Tallinnast või koguni Helsingist Varssavisse või koguni Berliini, siis selle rongi tarvis tehakse uus raudtee Tallinnast Pärnu poole. Kuni seda tõelist Euroopaga ühendavat Rail Balticat aga kavandatakse, seni püütakse midagi käima panna ka mööda vana teed, seega Tallinnast Tartu kaudu Riia poole.

Kristjan Teedema foto

Nende kahe raudtee vahe on ka selles, et praegust renoveeritakse laiarööpmelisena, mis tähendab ju seda, et Leedu-Poola piiril käiks ikkagi rongirataste vahetus. Küll peaks see tänapäevaste vahenditega käima palju vähema vaevaga kui Vene ajal, selgitas Eesti nõunik mõni aeg tagasi.

Uus raudtee, nii nagu nõunik ka otsesõnu nüüd tunnistas, tuleks läbi Pärnu juba kitsamõõtmelisena, mis oleks ju igati normaalne ja loogiline. Kui me oleme üks Euroopa Liit, siis oleks üsna naljakas, kui kusagil Liidu keskel rongil äkki rattaid peaks vahetama.

Nii on tulevik – aga tulevikul on teadagi alati väike küsimärk juures – meile, tartlastele, ikkagi see, et siit saab korralike ja ehk ka üsna nobedate rongidega küll sõita Riiga või Tallinna, kuid Kesk-Euroopasse minemiseks on see tegelikult ettevedu tõelisele Rail Baltica rongile, mis läheb Tallinnast Riiga läbi Pärnu ja mille peale meie saame hüpata näiteks Riias.

Arusaadavuse huvides võiks neid Tartu ponnistusi põhja ja lõuna suunas edaspidi nimetada näiteks Rail Livoniaks, mis oleks siis suure Rail Baltica väiksem haruosa.

Ajaloost on teada, et kui suured kauba- või liikumisteed ühest linnast mööda hakkavad minema, saab see linn parajalt kannatada.

Kas ei peaks nüüd Tartu linnapea oma valitsuses istuvate parteiliidrite juurde tõttama ja otse küsima: kas tõesti on liisk langenud ja edaspidi läheb Rail Baltica Tartust mööda?

Seda enam peaks tõttama, sest linna arengustrateegias «Tartu 2030» – täpselt 20 aasta kaugusel! – on kirjas, et selleks ajaks on Rail Baltica välja ehitatud ja (Tartu) reisiliiklus toimib üleeuroopalises süsteemis.

Aga ega ta vist lähe küsima. Meie linnapea ei saa kohaliku vaksali umbsõlme harutamisegagi hakkama, mis siis veel rääkida üleeuroopalisest süsteemist. See rong on vist küll läinud?

Tartu Postimehe paariskülg rongidest Tartu jaamas (2005),
maailma infograafika konkursi auhind

Vahelduseks ka üks vana spordilugu.

 

Korvpallur Tanel Tein naudib olulist mängu (8.5.2010) 

 

Siis, kui veel käisid Eesti korvpallimeistriliiga finaalmängud, kirjutasin loo Rocki mängijast Tanel Teinist. Siis ei olnud ta veel avalikult rääkinud lõpetamisest, siis ei oldud temalt pikka aega päritud, mida ta korvpallimängust ja endast selles mängus arvab. Alustasin lugu mänguminutite üleslugemisega...

Korvpallur Tanel Tein naudib olulist mängu

20, 28, 27, 37, 27, 29, 35, 32, 27, 34. Niipalju minuteid on Rocki korvpallur Tanel Tein olnud platsil play-off`i mängudes Rakvere Tarva ja Kalev/Cramo vastu. See teeb keskmiselt 29,43 minutit mängus. Põhihooajal oli Teinil mänguminuteid keskmiselt 20,11. Korvpallimäng kestab 40 minutit. Ah jaa, Tein on 32-aastane.

Ka 32-aastase silmad võivad mängudes – eriti olulistes mängudes – särada sama kirkalt kui 20-aastasel, kuid ta on siiski üle kolmekümne.

Margus Ansu foto

«See on kuidas kunagi,» vastab Tein küsimusele, kui vanalt ta ennast platsil tunneb. «Kui valuvaigistid sisse võtad ja otseseid probleeme pole, saad korralikult soojaks ja mängid, siis ei ole väga hullu.» Mänguminutid tõestavad, et ega ole jah.

Tein ütleb, et just sellistes mängudes tunneb ta ennast väga hästi.

Finaalmängudes on tegemist seeriaga, loetleb Tein neid plusse, mis talle just need mängud meeldivaks teevad.

Vastasega tuleb mängida mitu kohtumist järjest. Peale esimest mängu saad aru, kuidas vastane sinu vastu mängib, kuidas sa ise mängid. Põhihooajal on kahe kuu jooksul iga vastasega üks mäng. Kogu aeg vastane vaheldub, tuleb jälle uus, kes teeb asju teistmoodi, seal ei suuda nii kiiresti kohaneda.

«Minu eesmärk pole ammu-ammu olnud individuaalselt särada,» ütleb Tein. «Meeskond peab jõudma välja teatud mängudele, ja seal tuleb siis otsustada. Kui sa meeskonnaga kaotad, pole kasu ka individuaalsest panusest. Olen viimastel aastatel rohkem püüdnud ajada just meeskonnaasja, keskenduda meeskonnale, ning kui õige hetk käes, siis loomulikult ka enda panust suurendada.»

Tähtis emotsioon
Siiski ei taha Tein jätta endast muljet, justkui tema olekski see tõeline meeskonnamängija.

«Mäletan, kui tulin Venemaalt tagasi Tartusse 2005. aasta lõpus, siis vahetult enne play-off’e kirjutas ajakirjanik, et ei tea, mis sellest Rockist saab, näe, võtame või Teini viimase aja mängud: 30 minutit, 4 punkti. Minu eesmärk ei olnudki punkte visata, minu eesmärk oli, et mängiks meeskond. Tahtsin teistele enesekindlust anda.

Tähtsad mängud olid tulemas, mina ei karda enda pärast. Ma ei karda, pole kunagi kartnud, meil on vaja meeskonnana tugev olla ja võita. Tookord jäi sellest panusest veidike puudu. Oleks pidanud veelgi sügavamalt meeskonda looma.»

Nüüd, 2010. aastal mõtleb ja räägib – kes on vaadanud Rocki viimaseid mänge, see ka näinud – Tanel Tein samamoodi.

«Minul ei ole enam vaja särada individuaalselt igas mängus, mul ei ole sellist kohustust, mul ei ole sellist soovi. Ma pole enam 18 või 19, et upitada oma ego: näidata end selleks, et minna kusagile välismaale. Minu aeg on selleks ammu tehtud, vaevalt ma oma tasemest paremini enam hakkan mängima. See on tehtud. Ma tean, kui on õiged mängud, siis ma proovin olemasolevat vormi ka näidata.»

Tein teab, mida ta räägib. Seda tõestab ka statistika (kuigi ühegi mängija tegeliku ja täieliku panuse kohta ei räägi statistika kaugeltki kõike).

Viimastel aastatel on Teini näitajad Eesti liigas olnud play-off’ides selgelt paremad kui põhiturniiril, kuigi Tein ise ei tähtsusta ka seda eriti. Ausalt öeldes ta statistikat ei jälgigi.

Näiteks hooajal 2006/2007 viskas ta Eesti liiga põhiturniiril keskmiselt 9,1 punkti mängust, play-off’ides aga 11,4 punkti.

Selle hooaja põhiturniiril tõi Tein keskmiselt mängus 6,0 punkti, play-off’ides on toonud 9,8. Tein ise ütleks sellel kohal kindlasti, et liiga palju tähtsustatakse punkte, korvpallimäng on palju mitmekesisem. Pealegi saavad põhimehed play-off’ides palju enam mänguaega, seega viskavad ka rohkem peale ja toovad rohkem punkte...

Talle, nagu Tein ise räägib, on palju tähtsam emotsioon, mida ta mängust saab, ning nii mõnigi neist jääb talle päris pikalt meelde. Tihti pole see emotsioon üldsegi seotud visatud korvidega, isegi mitte võidu või kaotusega.

«Mulle on alati mäng meeldinud, mida pingelisem, seda parem,» selgitab Tein.

Ühest viimasest mängust Kalev/Cramoga jäi talle meelde hoopiski ründeviga, mille talle tegi kalevlane Charron Fisher. Mitte lõpuminutitel visatud kolmepunktivise või kaks tabanud vabaviset.

«Ma nägin, kui ta hakkas tulema, teadsin, et kui ma jõuan talle täpselt ette, siis ta selle ründevea saab. Nii läkski. Kui viskad kolmese peale, siis enne sa ei tea, kas see tabab, kui võrk sahiseb. Sa võid kindel olla, et ta läheb, aga ei pruugi.

Aga selle vea puhul ma teadsin, et nüüd ma selle kätte saan. Vahel pole sellise emotsiooni jaoks vaja üldsegi su enda tegu. Näiteks võttis Doronin viimases mängus kaks võimsat lauapalli vajalikul hetkel. Nägid, kuidas mees tahtis ja läks. See tekitas hea emotsiooni, lähed lööd patsi, see on juba play-off’i tunne...»

Selge, et 32-aastaselt on see tunne üks, noorele teine. Tein arvab, et ta on sellistes mängudes ennast eluaeg hästi tundnud. Ta peab seda enda plussiks, aga ka miinuseks, et suudab kontsentreeruda olulisteks mängudeks, kuid ei suuda seda hoida aasta ringi. Tegelikult ei suuda seda vist keegi, et mängiks terve aasta langusteta.

«Mida tugevam vastane, seda motiveeritum ma olen,» ütleb Tein.

Nüüdne raske aasta
Egas see praeguselgi hooajal teistmoodi ole. Seda näitasid juba toodud punktid, aga neid arve võib tuua veelgi.

Põhihooajal mängis Tein mängus keskmiselt 20 minutit, play-off’ides 29,4. Kolmepunktiviskeid viskas ta põhihooajal 51/18 (35%), play-off’ides 43/19 (44%), vabaviskeid viskas põhihooajal 12/8 (67%), play-off’ides 27/21 (78%).

Samal ajal on sel hooajal nii mõndagi Tanel Teinil ka teistmoodi. Mitte ainult see, et oma 32 aastaga on ta Balti liigas kindlalt esikümnes, kui mitte juba esiviisikus.

Hooajast 2006/2007 on Teini tulemuslikkus langenud, kuid sel hooajal on olnud taas tõus. Vähemalt Eesti liigas. Näiteks viskas Tein 2006/2007. aasta põhihooajal keskmiselt 9,1 punkti mängust, 2007/2008 5,4 punkti, 2008/2009 4,9 punkti ning nüüd sel hooajal 6,0 punkti. Korvisöödud, mis alati on olnud Teini pärusmaa, on neil hooaegadel olnud tal vastavalt 3,1, 2,5, 2,3 ja nüüd 2,9.

Tein ei jää väga palju maha oma väga heast hooajast Rockis 2006/2007: «See oli peatreener Algirdas Brazyse hooaeg, välistreeneril oli vaja ennast tõestada, ka satsil polnud viga, olid Kikerpill, Kullamäe, Müürsepp, noor Tsintsadze, vanad ja noored olid tasakaalus, üksteise mõistmine oli ilmselt parem.»

Aga nüüdne hooaeg...

«See aasta on olnud väga raske, sest ma lootsin vigastusest palju varem välja tulla. Kui aga jalg ikkagi ei kanna sõna otseses mõttes, sa ei saa läbi minna ja hüpata, ikka valutab, siis pole midagi teha. Minu mäng on olukordade loomine, jalg saab väga palju koormust.

Sel aastal on mul olnud veel probleem, millest pole kellelegi rääkinud. Seljaga on sügisest saadik tõsised hädad: kui ikka kolmveerand hooaega ei saa kangi isegi õlale võtta, mingitest kükkidest rääkimata...» räägib Tein.

«Kui aga võtame jaanuarikuust saadik, poole hooaja pealt, kui vigastusest oli üle kahe kuu möödas, hakkasime võistkondlikult palju paremini mängima. Ei ütleks, et midagi katastroofilist oleks võrreldes eelmise aastaga,» selgitab ta.

«Kui võtad poole aasta pealt edasi, kahjuks oli eurosari küll selleks ajaks läbi, aga minu meelest me mängisime Balti liiga lõpu väga normaalselt. Välja arvatud see, et reaalne, kuid väga raske eesmärk võita play-off ’is Šiauliaid jäi täitmata.»

Enne ja pärast mängu
Täna on Teinil ja Rockil järjekordne mäng. Kuues finaalmäng Rakvere Tarva vastu.

Arvatavasti valmistub Tein selleks samamoodi kui varasemate mängudegi eel.

«Ärkan, kütan ennast üles, vahel vaatan Rocki vanu finaalseeria mänge, kus see atmosfäär kordub. Finaalide mänge, mitte hooaja keskmisi mänge, et seda atmosfääri luua. Nagu ma selle video peale panen, lähevad käed vaikselt märjaks.

Nii see käibki mängupäeval peale lõunat. Seda olen teinud aastaid. Ma ei tee seda põhihooajal. Ma ei taha seda raisata, sest see emotsioon on kerge kaduma, kui liialt palju kasutada.»

Ja kui õhtul on mäng läbi, istub Tein kodus ja vaatab videos veel kord mängu läbi. Ka seda on ta teinud aastaid. Vend lindistab talle mängu ja õhtul istub Tanel Tein teleri ees, pult käes, ning vaatab mängu. Vajaduse korral kerib pilti edasi-tagasi, et olukordadest paremini aru saada.

«Ma tahan kohe näha,» ütleb ta.

Mis saab Teinist edasi?
See oleks imelik, kui ma seda ei küsiks. 32-aastase mängija käest, kes hakkas meeste hulgas mängima juba 15-aastaselt. Mis saab edasi?

Tegelikult ütleb Tein seda ise, enne kui ma üldse küsiks. Ja räägib päris pikalt, ja mulle tundub, et ausalt, et plaanib lõpetamist. Et lõpetada tuleb siis, kui oled veel terve. Peaaegu terve, ütleb Tein kohe järele. Kui on tehtud ikka seitse operatsiooni, siis...

Edasi räägib Tein, et kunagi viis-kuus aastat tagasi on ta unistanud lõpetada Tartus uues korvpallihallis. «Et on oma koduhall, lõpetan, kui see on valmis. Mängiks ühe aasta veel seal... See jääb nüüd küll tegemata.»

Kui ma küsin, mis teda praegu motiveerib, ütleb Tein: «Võtan tänaseid mänge kui võib-olla viimaseid, näiteks Saku Suurhallis ma äkki enam ei mängi...»

Tegelikult ei taha Tein, et ma sellest veel kirjutaks, kuid annab siiski enne loo ilmumist nõusoleku. Ta pole ise kõiges veel päris kindel, sest tahab rääkida klubiga, aru saada, missugused on edasimineku suunad ja kas tema sellesse sobib.

Tal on plaanid sügiseks, need pole seotud korvpalliga, kuid ei sega tal professionaalina jätkata.

Ma loodan, et ta lubab sellest mõne aja pärast ka pikemalt kirjutada, sest see aitab näidata ühe meeskonna elu.

Ka sportlase elu – sportlase, kes tahab olla tema ise, mitte see, keda meie, kõrvalseisjad, pahatihti tahame, et ta oleks.

 

Sant suhtumine ajaloosse (12.8.2009) 

 

On üks hea jutt. Ja teine, halb jutt. Ühel ja samal teemal. Suhtumisest ajaloosse. Alustan heast.

Nädalapäevad tagasi andis Tartu linnavalitsus teada, et Küüni tänava rekonstrueerimise käigus maapõuest avastatud vana hoone müürijuppi saab tulevikus läbi klaasi vaadata. Jalutad mööda kesklinna tänavat ja vaatad jalge all olevat müüri. Vahva.

Nii saame jälle miskit näha ja teada oma linna ajaloost. Sellest, mis siin olnud enne meid.

Pole ju Tartus väga vanast ajast palju alles ja nähtaval, seega on iga väikenegi asi põnev. Kui Rein Kilk näitas ükskord oma uue Antoniuse-hotelli sisemust, siis oli väga põnev hotelli keldris müürijuppe vaadates aduda, kui madal oli tänava kõrgus aastasadu tagasi. Midagi sellist näitab meile ilmselt ka Küüni tänava klaasauk.

Halb jutt tuleb pikem. Sellest, et enne kui välja pakkuda uusi projekte, tuleks vanadesse austavamalt suhtuda.

Uudis Küüni tänavast tuletas meelde, et meil on ka maa peal üks müür, linnamüür Laia tänava ääres Laia ja Munga tänava vahel. Täiesti «elus» linnamüür. Info järgi ca 130 m pikk, 2 m paks ja kuni 4 m kõrge. Läksin vaatama.

Umbrohi ulatub linnamüüri ääres kohati rinnuni, üks takjapõõsas tõuseb koguni silmade kõrguseni. Plank restaureerimata müüriosa ümber on ammu ümber kukkunud ja lagunenud, selle taga kasvavad juba väikesed kased.

Laialt tänavalt viib müüri juurde prügine rada, nii et seal pole eriti suur juhus sita sisse astuda. Korras müüriosa ääres on mullahunnik ja mingi vett poolenisti täis auk justkui oleks keegi tahtnud müüri alla pommi panna. Siin-seal vedeleb prügi, püsti on paar metallposti, tuules lehvib tükike piirdelinti.

Miski ei ütle mulle seal müüri juures, mis müür see siin õigupoolest on... Küll aga ütleb korratu ümbrus valju häälega, et ega kedagi see müür eriti huvita.

Aga ma mäletan linnavalitsuse lubadusi, et müüri siseküljel olev Müürivahe tänav tehakse korda. On räägitud lausa jalgteest Laialt tänavalt Munga tänavani. Hiljem loen ühest eelmise aasta detsembrikuu leheloost, et lähiajal on linnavalitsusel plaanis linnamüüri juurde paigaldada teabetahvel, samasugune, nagu on mujalgi Tartu tähtsamate vaatamisväärsuste juures ning et tahvli tekst on koostatud ja tahvel graveerimisel.

Nüüd on juba järgmise aasta august ning ainsad tekstid, mida ma seal müüri juures loen, on plangule kirjutatud «monkeys» ja rohu seest vastu vaatav «Carriba-rum»...

Miks me ei suhtu oma ajaloosse uhkusega?

Muidugi pole see müürijupp mingi eriline turismiobjekt, kuhu giidid välismaalasi viiksid. Aga see võiks olla meile endile oluline, sest palju seda väga vana ajalugu Tartus üldse on. Muidugi on hetkel raha vaja olulisematele asjadele, kuid umbrohu niitmine ja plangu parandamine – isegi tutvustav silt – ei tohiks ju võtta miljoneid. Isegi mitte kümneid tuhandeid.

Või on asi selles, et see müür asub Raekoja platsist liiga kaugel.

Tartu Postimehe paariskülg uuenenud Tartu tähetornist (26.4.2011)

 

Tartut ründab korralikkuse mainstream (13.3.2008) 

 

Genialistide Klubi peab oma vanast ja viletsast asukohast lahkuma, et teha ruumi mänguasjamuuseumi korralikule teatrimajale.

Luuletajate ja kunstnike ja näitlejate kohvik Viinahavva pidi ennast sulgema, et see korralikel kunstimuuseumi töötajatel ei segaks tööd teha.

Omale uue paiga leidnud luuletajad, näitekirjanikud ja kunstnikud peavad lahkuma ka raamatukogus olnud kohvikust Vaikne Nurgake, sest nad ei olnud seal küllalt vaiksed, ja edaspidi on kohvik mõeldud ilmselt vaid korralikele raamatukogu külastajatele.

Kaarsillale püsti pandud voodiinstallatsioon koristati sealt kibekiiresti ära, et see ei riivaks korralike linnakodanike silma.

Piisab mõnel noorel kunstnikuhakatisel mõne kaubamaja aknale vähegi provokatiivsem teos üles panna, kui see kiiresti maha võetakse, sest see häirib korralikke kaubamaja kliente.

Karvaste kohvik Zavood tahetakse kinni panna, sest see häirib samas majas oleva üliõpilaskorporatsiooni korralikku elu. Mis siis, et mõni sile korporant läheb esimese kevadpäikesega küll rõdule ning peesitab seal linnarahva silma all sülearvuti ja vahutava õllekruusiga.

Härrased, mis toimub?

Kas see pole mitte poliitilise korrektsuse ja korralikkuse meinstriimi rünnak, mille alla Tartu on äkki sattunud.

Vana vabameelsuse kants, kus on eksperimenteeritud teatris ja ajalehes, kus noored ja vanad kunstnikud ei pea olema kainelt kaalutlevad, vaid võivad teha ka vallatusi. Vallatusi, mis ka paljudele näha on, sest linn on selleks piisavalt väike, et miski peituda saaks.

Kants, kus kohvik või pubi – mis nime see ka ajastule vääriliselt ei kannaks – on alati olnud kultuuripurske koht, vähemalt enne, kui internet ja sealsed võimalused meid kõiki peast segi pöörama on hakanud. Kants, kus ükski koht pole nii püha, et sinna vaba mõte ära ei mahuks, olgu siis raekoja ees ümber purskkaevu või raekoja taga ümber Pirogovi.

Kas see kants hakkab äkki vankuma? Või on need näited lihtsalt juhuslikult ritta sattunud mullistused, mis tekitavad küsimärke, kuid ei pane veel lõppu hüüumärki. Et oli kord Tartu, mida me nautisime ja mis meid aeg-ajalt šokeeris!

Või on see kõik nagunii juba pöördumatu möödanik, sest sellist elu, nagu kirjeldab Mart Kivastik oma Tartu kultuuri- ja kunstielu ainelistes näidendites, ei ole enam (isegi Kivastik ise ei suuda ilmselt tolle elu vaimustavale tasemele tõusta).

KoKoKo-d ei ole, Humalat ka mitte, Werner ja ülikooli vana kohvik pole enam ammu need, Volga on vaid nimi minevikust. Ja kui Pirogovi platsil jätkub selline lausjõmistamine nagu sel kevadel, pannakse ühel hetkel kinni seegi piknikuplats.

Kunstnikud ja noored kunstnikuhakatised on nagunii kas Supilinnas või Karlovas ja jõuavad kesklinna harva. Annaks taevas, et genialistidki kesklinna jääks ning Kaarsilda Kivisilla vastu ei vahetataks. Jääb vähemalt kaar alles. Aga kas needki suudavad korralikkuse meinstriimile enam vastu panna.

Näe, oleks isegi seda juttu kirjutades enne kusagil kaks õlut teinud ja teemat arutanud (nagu vanasti!), aga ei. Kaks klaasi vett ja kuradi arvuti. Kõik algab ikka iseendast…

Tartu Postimehe paariskülg kolmikutest (28.9.2007),
auhind maailma ajalehtede kujunduskonkursil

     

Tartu spordihall: halli habemega jutt (15.2.2008) 

Kümme korda võite arvata, millest rääkisid paljud pealtvaatajad, kui nad pärast viimast Tartu Ülikooli / Rocki korvpallimeeskonna võitu Permi Ural Greiti meeskonna üle ülikooli spordihoonest jahedasse märtsiõhtusse lahkusid. Ju panete paari esimese korraga täkkesse.

Päris paljud rääkisid omavahel halli habemega juttu: Tartu vajab rohkem pealtvaatajaid mahutavat spordihalli.

Ka pealtvaatajate hulgas olnud korvpallikohtunik Harri Nuka hõikas lahkumise ajal: millal sa siis halli ükskord valmis ehitad. Ju ta mäletas, et olen sel teemal aastate jooksul vähemalt poolsada korda kirjutanud. Viipasin üle väljaku teisele poole, kus oma emotsioone jagasid linnapead ja maavanemad: nemad peaksid ehitama.

Ehitad, ei ehita, võiks ja peaks, aga Tartu on ikka ilma korraliku hallita, kuhu mahuks piisavalt Rocki poolehoidjaid, kus annaks korraldada ka suuremaid turniire (kasvõi sedasama Eurocupi finaalturniiri, ilma et ülikooli kergejõustiklaste treeningud kannataksid), mis oleks meie linna korvpalliajaloo ja hetkeseisu vääriline. Pole.

Helistasin mängujärgse emotsiooni pealt linnapeale ja küsisin: mis emotsiooni tekitas Rocki mäng Tartu uue halli küsimuses. Linnapea vastas kiiresti, et see saal on väikseks jäänud jah.

Edasi rääkis linnapea, et uue halli planeeringut menetletakse, millal hall aga reaalsuseks saab, seda ei tea. Investeeringuid vajavad Tartus näiteks Ahhaa keskus ja lasteaiad, ka veekeskus on väikseks jäänud, seega tuleb igasuguste plaanide tegemisel olla realist – nii rääkis linnapea.

Muidugi olid ka linnapeal emotsioonid ülikooli spordihoones mängu vaadates laes, kuid – menetlemise ajal hindame oma finantsvõimekust, rääkis linnapea, otsime ka partnereid, tegeleme sellega, et lähiperspektiivis Tartusse ikkagi hall tuleks. «Aga ühe-kahe aasta jooksul seda ei juhtu,» resümeeris meer.

Vaevalt ma teistsugust vastust ootasingi, kuigi proovisin provotseerida: kas ikka värske mängu emotsioon polnud nii hea ja suur, et linnapea järgmisel päeval otsustanuks: halli tulekut peab kiirendama.

Tegelikult märkasin linnapea jutus üht positiivset muutust küll. Erinevalt varasematest linnapeadest ja varasematest juttudest ei arutlenud ta seekord teemal, kas sellist suuremat halli Tartule üldse vaja on. Nii on ikka arutletud. Et mõnel korral toovad Rocki mängud küll 3000-kohalisse halli täismaja, aga mida teha ülejäänud ajal.

Gedvydas Vainauskas, Lietuvos rytase korvpallimeeskonna omanik, kellega sel teemal mõnel korral olen juttu vestnud, on alati selle peale öelnud: need asjad on omavahel seotud. Suurem hall kasvatab ka publikut, suurem hall aitab meeskonnal edeneda, mitte nii, et enne ootate ära meeskonna jõudmise euroliiga (seal mängivad Lietuvos rytas ja Kaunase Þalgiris) tasemele ja alles siis hakkate halli ehitama.

Ja veel, mida linnapea jutust kõrva taha panin: linn otsib halli tegemiseks partnereid.

Kas ei oleks siinjuures paslik teha üks ettepanek: Tartu ärimehed, kellele oleks jõudu spordihalli tegemises ja tegemistes osaline olla, äkki tuleks kokku ja teeks ühe selge ja sirge ümarlaua… Riho Illak, Rein Kilk, Neinar Seli, Gunnar Kraft, Alar Kroodo, Leida Kikka, Aleg Kirs, Arvo Kivikas, Antti Moppel, Andres Linnas, Raivo Rand, Aivar Tuulberg, Mart Avarmaa, Juhan Kolk, Urmas Past ja teised, mida arvate?

Allkirju ma koguma ei hakka…

Tartu Postimehe esikülg 1. septembril (1.9.2009),
auhind Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil

Miks mul on meeles Juhan Peegel (21.10.2007) 

 

Ma sain ülikooli jõudes Juhan Peegliga kohe tuttavaks. Nimelt oli Peeglil suur mure: kuidas leida ajakirjandusosakonda poisse, ja pikki poisse, et kokku saada osakonna korvpallimeeskonda.

Ma olin varem korvpalli mänginud ja kui Peegel sellest lõpuks teada sai, ütles ta mulle: nüüd sa aitad mul seda muret lahendada. Ajakirjandusosakonna korvpallimeeskonnast eriti miskit asja küll ei saanud – ajakirjandus võttis kogu energia endale - , kuid Juhan Peegliga olime leidnud ühise keele.

Kui ma eile sain teada, et Juhan Peegel on igaveseks läinud, mõtlesin kohe just sellele esimesele jutuajamisele. Ma ei tea, miks. Seisin toimetuse tühjas koridoris ja mõtlesin: miks just see seik mulle kohe meelde tuli.

Võib-olla sellepärast, et niimoodi lähenedes püüdis Peegel kohe lõhkuda neid barjääre, mis õppejõu ja üliõpilase vahel paratamatult on. Võib-olla sellepärast, et näidata tudengile, et lisaks ajakirjandusele on meie ümber muu elu, mis pole vähem oluline. Võib-olla… Egas ma tea, sest ma pole Peegli käest kunagi hiljem uurinud, miks ta niimoodi ühe tudengiga koostööd alustas.

Aga ma olen selle ise välja mõelnud, kui nüüd Juhan Peegel lubab tagantjärele tema käitumist seletada. Selles natukene kamraadlikus käitumises väljendus Peegli inimlikkus, tahtmine olla ka tudengiga – kes muuseas kuni lõpuni Peeglit teietas – nii-öelda sina peal.

Selles ongi Juhan Peegli olemuse seletus minu jaoks. Olla õpetaja ja samas mitte karta olla kamraad. Olla õppejõud ja samas näidata, kui oluline on lihtsus ja inimlikkus. Võib-olla see ehk ongi… jah ju ongi… kõige suurem õpetus, mida mina ajakirjandusosakonnast ja Juhan Peeglilt kaasa sain. Aitäh!

Arvatavasti saavad niisuguseid ja teistsuguseidki mälupilte meeles hoida paljud, kes Juhan Peegliga elu jooksul kokku on puutunud. Ainuüksi loetelu erinevatest tegemistest – ja nende kaudu koostöö paljude inimestega – on Peeglil väga suur. Väga suur.

Keeleteadlane, ajakirjandusõppejõud, kirjanik oma tõsiste lugudega ja vestekirjutaja oma põnevate naljalugudega. Teatrisse jõudnud lavastused (mille kohta Peegel olevat Vanemuise juhile ja lavastajale Kaarel Irdile küll öelnud: mina langesin juba esimesel etendusel…), ajakirjanik, teadlane. Kõigest nendest tegemistest annab kirjutada pikalt, sest Peegli elu oli pikk ja mitmekesiseid tegemisi täis.

Niisugune tagantjärele mäletamine on üldse üks omapärane asi. Seda lugu kirjutades lugesin üle mõningaid varasemaid kirjutisi Juhan Peeglist, mis kätte sattusid. Ja sattusin lausetele, mida mina mäletan ühtmoodi, mõni teine jälle teistmoodi. Näiteks see kuulus lause, mida Peegel tavatses oma loengute lõpus öelda.

Sellega ma lõpetan oma lühikese, ent sisutu jutu – nii mäletab Juhan Peegli öeldut üks. Minu mälupilt on sama ja ometi teistsugune. Peegel tavatses oma loengut lõpetada lausega: sellega ma lõpetan oma pika, kuid sisutu jutu. Püant on ju hoopis teine.

Ah, olgu nii või teisiti, oluline on, et me mäletame Peegli ütlemisi, tema püante, tema huumorit, tema soojust.

Kindlasti palju rohkem, kui aastarve, millal ilmus esimest korda Tarto Maarahwa Näddali-Leht või Lühhike öppetus. Neid aastaarve saame millal tahes tarkadest raamatutest järele vaadata, targad mõtted ja inimlik olek on õnnelikele kaasa antud. Ja kui sa neid tema käest veel võtta võid…

Ma ei mäleta täpselt. Ma ei teagi täpselt, kas just kusagilt sealt, Juhan Peegli mõtetest ja tema olekust, tekkis rohkem kui kakskümmend viis aastat tagasi sündinud ajakirjandusosakonna aukoodeksisse mõte (mälu järgi): ajakirjanikud võime olla, inimesed peame olema. Kontrollisin eile järele, täpselt nii seal kirjas oligi. Ja veel: ma suhtun oma loo kangelasse kui inimesse, mitte kui materjali.

Elu ei ole vahel nii ühene, kui kirjutatud laused ja neisse pandud – ehk naiivnegi – mõte. Aga need laused pole sündinud niisama. Neis on mingi püüd, olgu ajad ja olud nii rasked või hammas-hamba vastu kui tahes.

Kes on öelnud, et elu peabki kerge olema – seegi püant pärineb Juhan Peeglilt. Vaadakem nüüd Juhan Peegli eludaatumeid (1919 – 2007), vaadakem, mida ta on teinud ja mida pidanud tegema, kuhu ta on läinud ja kuhu pidanud minema… Mõelgem.

Mis on nende aastate jooksul Eestis ja Eesti ümber olnud, kuidas on elu pööranud, mis kõik on inimese elu mõjutanud. Kui me selle kõik suudame endast rahulikelt läbi lasta, alles siis ehk mõistame selliseid mehi nagu Juhan Peegel. Ja tajume nende esimesel hetkel ehk märkamatut, kuid lõpmatut mõju meile.

Nagu te aru saate, ei saanud sellest loost kokkuvõtet Juhan Peegli elust ja tööst. Kuidas saakski, kui mulle pandi ülesandeks ajakirjandusosakonna korvpallimeeskonna moodustamine, kuid ülesande täitmine jäi jätkuma (kui ajakirjanduslikult väljenduda). Nii jätkub – võiks jätkuda – ka Peegli mõju meile, ajakirjanikele. Isegi pärast Peeglit.

 

Tartu: fantaasia linnaskulptuurides (30.9.2007) 

Huvitav oli vaadata, kuidas tartlased hakkasid vaidlema, kui linnapilti ilmus Juri Lotmani mälestusskulptuur, mis otsekohe Toru-Jüriks ristiti. Kui aga sai teatavaks, et sea skulptuur turuhoone juurde ikkagi tuleb, läksid vaidlused veelgi tulisemaks. Poolt ja vastu anti nii, et tolmab.

 

Tartu on ikka olnud vaidlev linn, kuid pahatihti on vaieldud ja vaieldud ning tegu jäänudki tegemata. Õnneks läks Lotmaniga ja läheb seaga teistpidi. Minu meelest õiget pidi. Üks on juba kohal ja teine tuleb. Õnneks läks ka näiteks Vilde-Wilde skulptuuriga sedamoodi nagu läks. Skulptuuri mõte oleks peaaegu omavahel lõhki löönud Tartu kirjanikud, kuid nüüd on need kaks sarnase perekonnanimega kirjanikku ikkagi oma pingil istumas ning tartlasi ja külalisi lõbustamas.

Linnaskulptuurid võiksidki täita neid rolle. Ühelt poolt olla ajaloo tunnusmärk, mis kindlasti tõstab linna patriotismi, teisalt aga olla huvitav ja intrigeeriv, et selle juures kindlasti peatutaks. Kui need kaks kokku langevad, on veel vahvam.

Alati ei pea skulptuur üldsegi mitte kõrguma meie kohal. Vaadake kasvõi sedasama pilti siin kõrval, mis tehtud Bostoni linnas Ameerikas. See üsna väike ja lausa tänavasillutisele asetatud skulptuur ketsipaarist on pühendatud Bostoni korvpallimeeskonna legendaarsele mängijale Larry Birdile. Võib ka nii. Muidugi peab lisama, et Bostoni korvpallimeeskonna veelgi legendaarsema treeneri Arnold Auerbachi kuju istub täispikkuses sealsamas kõrval turupingil.

Selline tänavale ja inimeste sekka tulek on vist üldse iseloomulik viimase aja skulptuurimoes. Nüüd on see aeg meilegi jõudnud ning tartlased saavad poseerida koos isa ja pojaga ning kahe kirjanikuga, pärnakad koos Johann Voldemar Jannseniga ja viljandlased koos legendaarse linnapea August Maramaa ja tema koeraga.

Tartu on muidugi rikka ajalooga linn ja seepärast pole suurt imestada, et linnaskulptuurid on siin mitmekesiseimad Eestis. Ka fantaasia ja julgus on siin olnud suuremad kui mujal. Vahepeal küll näis, et sea skulptuur jääb linnavalitsuse kultuuriläve taha pidama, kuid nüüd on seegi lävi ületatud. Tartu ajalugu aga on veel piisavalt rikas ja ehk ka fantaasia piisavalt suur, et seda skulptuuririda edasi vedada.

Seda aga ei peaks tegema mitte ainult linnavalitsus ja monumendikomisjon, ka muud organisatsioonid ja firmadki võiksid oma initsiatiivi näidata. Nii nagu kunagi Postimees, kes lükkas käima ja viis lõpuni Jaan Tõnissoni mälestusmärgi idee.

Näiteks.

Näiteks võiks olla Tartu vabas õhus kuidagi tähistatud siit võrsunud olümpiavõitjad (või veel mõned kuulsad sportlased). Fantaasiat ei näi meie skulptoritel vähe olevat, nii et kui neile selline idee spordimuuseumi seina äärde Rüütli tänaval välja käia, siis küll nad midagi välja pakuvad.

Pallase kuulsatest kunstnikest kuuleme enamasti siis, kui taas mõni kunstioksjon käimas, Tartu vabas õhus neid aga meelde ei tuletata. Kas ei võiks sellele mõelda hotelliomanikud, kes ju Pallase nime iga päev kasutavad.

Ja muidugi loomad, keda mujal maailmas tihti kohtab. Kuhu on jäänud siil, kes tahtis tulla haridusministeeriumi ette parki? Vägagi oleks võinud tulla, sest Tartu on ju ikka olnud linn, kuis võim ja jõud vaimuga head koostööd teeb. Nii oleks ka jõulisel Kalevipojal üle puiestee (kes pole enam tundmatu jõumees, sest seletav infotahvel on jälle kenasti omal kohal) seltsim ja julgemgi olla, kui hea nõu andja siil on silmaga näha ja kõrvaga kuulda.



Tartu Postimehe paariskülg tenniseväljakutest (3.4.2012),
 mis sai auhinna Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil.

   

Elu Tartu kalmistul: kuhu on kadunud oravad? (10.9.2007) 

Anneli V kirjutab oma suvises ajaveebis, mida lugema sattusin, kuidas ta lapsepõlves tihti Raadi kalmistul jalutamas käis. «Käisime isaga oravaid otsimas-vaatamas ja sügiseti suuri kirjusid vahtralehti korjamas,» on seal kirjas mälupilt, mis täpselt sobib minu kogemuse ja küsimusega.

Raadi kalmistu on Tartus üks neid kohti, kus linn ja loodus omavahel kokku on saanud. Valdavalt ka hästi läbi saanud. Egas neid kohti ühes arenevas linnas ju väga palju ole, seepärast on Raadi ja teisedki Tartu kalmistud lausa kuldaväärt kohad. Mitte kaugel kesklinnast ja sinna kerkivast city’st asub rahulik ja majesteetlik park, kus veel kümmekond aastat tagasi võis kohata ka palju oravaid. Nüüd enam mitte.

Liis Treimanni foto

Kalmistu juhataja Aime Pärna on sellega kohe päri. Tõesti, enam ei kuule kalmistutel seda krabinat, mida tekitasid üksteist ümber puu taga ajavad kaks-kolm oravat. Rääkimata nende julgusest kalmistul käijatega tõtt vahtida või küpsiseid lunida. Valdavalt asfaldilõhnalises linnas oli niisugustel kohtumistel mingi sügav tunne: müür linna ja metsa vahel pole veel hirmkõrge. Zooloog Harri Valdmann ütleb välja mõtte, miks just orav linnas sellise tunde tekitab: ta on inimesele sotsiaalselt ja esteetiliselt vajalik.

Nüüd enam mitte, sest oravad on Raadi kalmistult kadunud. Juba mitmed-mitmed aastad. Miks?

Aime Pärna ei oska seda seletada, kuid tal on rääkida kaks juttu, mis näitavad, millega Raadi oravad pidid kokku puutuma.

Kui Tartus olid veel vene sõdurid, trehvas Pärna neid aeg-ajalt Raadi kalmistul, kus nad oravaid püüdsid. «Ju tahtsid nahku,» ütleb Pärna. Püüdmine käis nii, et sõduririhma pandlaga löödi vastu puud ja orav kukkus selle peale ehmatusega alla. Oravate kadumise kohta aga räägib Pärna järgmise loo, mida ta teab nelja-viie aasta tagant. Venelased armastasin oma lihavõttepühadel haudadele kõvaks keedetud mune ja komme panna, neid pandi sinna ikka suurel hulgal. Oravad muidugi sõid neid mune ja magusaid komme neile peale. Pärast seda leidsid Pärna ja teised kalmistu töötajad surnud oravaid, kellel olid kõhud munasöömisest pundunud. Aga hulkuvaid kasse meil pole, ütleb Aime Pärna oravaotsimise telefonikõne lõpetuseks. Aitäh.

Zooloog Harri Valdmann ütleb hakatuseks, et seda on lihtne küsida, kuid vastata nii lihtne pole. Oravaid pole Eestis üldse uuritud, ütleb zooloog ja oma järgnevas jutus toob välja vähemalt viis oletatavat põhjust, miks Raadil enam oravaid ei ole.

Orav toitub käbidest, seega võib põhjus olla selles, et kalmistul pole enam viljakandvaid okaspuid. Kiskjad, aga need langevad kalmistul ära, on zooloogi teine variant. Konkurents pesapuude pärast, kolmas. Kui vanad puud on ära hävinenud või välja raiutud, ei pruugi kalmistul enam olla looduslikke õõnsusi, kuhu orav saaks pesa teha. Haigus, aga see on zooloogi meelest ebatõenäoline.

Ja siis viies põhjus, mida Harri Valdmann peab lõpuks ehk isegi kõige tõenäolisemaks. Ümber linna on oravad ära kadunud, sest seal pole neil enam kohti, kus elada (tõesti-tõesti, linnaäär läheb ka Raadil uusasumite abil järjest kaugemale). Kohalik populatsioon ehk siis Raadi oravad on ära kaotanud sideme doonorpopulatsioonidega ehk ümber linna elavate oravatega. Üksinda aga ei saa Raadi populatsioon olla pikalt elujõuline. Valdmann ütleb, et see on valamu ja allika kontseptsioon. Allikast (metsast) tulevad uued oravad ja valamus (Raadil) nad lõpuks surevad. Allikas, mis peaks valamut toitma, on aga ära kuivanud. Side allika ja valamu vahel on katkenud. «See on kõige tõenäolisem, aga konkreetse põhjuse saab öelda ikka alles asja uurides,» lõpetab Valdmann oma arutluse. Aitäh.

Me teame, et oravad on väga vahvad loomad. Meil on rõõm neid linnas kohata. Me ei tea täpselt, kuidas nad linnas hakkama saavad ja miks nüüd enam Tartus ei saa. Me ei tea veel paljut, mis meie ümber toimub.

Tartu Postimehe paariskülg kalameestest Peipsil (5.4.2005),
auhind maailma ajalehtede kujunduskonkursilt