Tartu: fantaasia linnaskulptuurides (30.9.2007) 

Huvitav oli vaadata, kuidas tartlased hakkasid vaidlema, kui linnapilti ilmus Juri Lotmani mälestusskulptuur, mis otsekohe Toru-Jüriks ristiti. Kui aga sai teatavaks, et sea skulptuur turuhoone juurde ikkagi tuleb, läksid vaidlused veelgi tulisemaks. Poolt ja vastu anti nii, et tolmab.

 

Tartu on ikka olnud vaidlev linn, kuid pahatihti on vaieldud ja vaieldud ning tegu jäänudki tegemata. Õnneks läks Lotmaniga ja läheb seaga teistpidi. Minu meelest õiget pidi. Üks on juba kohal ja teine tuleb. Õnneks läks ka näiteks Vilde-Wilde skulptuuriga sedamoodi nagu läks. Skulptuuri mõte oleks peaaegu omavahel lõhki löönud Tartu kirjanikud, kuid nüüd on need kaks sarnase perekonnanimega kirjanikku ikkagi oma pingil istumas ning tartlasi ja külalisi lõbustamas.

Linnaskulptuurid võiksidki täita neid rolle. Ühelt poolt olla ajaloo tunnusmärk, mis kindlasti tõstab linna patriotismi, teisalt aga olla huvitav ja intrigeeriv, et selle juures kindlasti peatutaks. Kui need kaks kokku langevad, on veel vahvam.

Alati ei pea skulptuur üldsegi mitte kõrguma meie kohal. Vaadake kasvõi sedasama pilti siin kõrval, mis tehtud Bostoni linnas Ameerikas. See üsna väike ja lausa tänavasillutisele asetatud skulptuur ketsipaarist on pühendatud Bostoni korvpallimeeskonna legendaarsele mängijale Larry Birdile. Võib ka nii. Muidugi peab lisama, et Bostoni korvpallimeeskonna veelgi legendaarsema treeneri Arnold Auerbachi kuju istub täispikkuses sealsamas kõrval turupingil.

Selline tänavale ja inimeste sekka tulek on vist üldse iseloomulik viimase aja skulptuurimoes. Nüüd on see aeg meilegi jõudnud ning tartlased saavad poseerida koos isa ja pojaga ning kahe kirjanikuga, pärnakad koos Johann Voldemar Jannseniga ja viljandlased koos legendaarse linnapea August Maramaa ja tema koeraga.

Tartu on muidugi rikka ajalooga linn ja seepärast pole suurt imestada, et linnaskulptuurid on siin mitmekesiseimad Eestis. Ka fantaasia ja julgus on siin olnud suuremad kui mujal. Vahepeal küll näis, et sea skulptuur jääb linnavalitsuse kultuuriläve taha pidama, kuid nüüd on seegi lävi ületatud. Tartu ajalugu aga on veel piisavalt rikas ja ehk ka fantaasia piisavalt suur, et seda skulptuuririda edasi vedada.

Seda aga ei peaks tegema mitte ainult linnavalitsus ja monumendikomisjon, ka muud organisatsioonid ja firmadki võiksid oma initsiatiivi näidata. Nii nagu kunagi Postimees, kes lükkas käima ja viis lõpuni Jaan Tõnissoni mälestusmärgi idee.

Näiteks.

Näiteks võiks olla Tartu vabas õhus kuidagi tähistatud siit võrsunud olümpiavõitjad (või veel mõned kuulsad sportlased). Fantaasiat ei näi meie skulptoritel vähe olevat, nii et kui neile selline idee spordimuuseumi seina äärde Rüütli tänaval välja käia, siis küll nad midagi välja pakuvad.

Pallase kuulsatest kunstnikest kuuleme enamasti siis, kui taas mõni kunstioksjon käimas, Tartu vabas õhus neid aga meelde ei tuletata. Kas ei võiks sellele mõelda hotelliomanikud, kes ju Pallase nime iga päev kasutavad.

Ja muidugi loomad, keda mujal maailmas tihti kohtab. Kuhu on jäänud siil, kes tahtis tulla haridusministeeriumi ette parki? Vägagi oleks võinud tulla, sest Tartu on ju ikka olnud linn, kuis võim ja jõud vaimuga head koostööd teeb. Nii oleks ka jõulisel Kalevipojal üle puiestee (kes pole enam tundmatu jõumees, sest seletav infotahvel on jälle kenasti omal kohal) seltsim ja julgemgi olla, kui hea nõu andja siil on silmaga näha ja kõrvaga kuulda.



Tartu Postimehe paariskülg tenniseväljakutest (3.4.2012),
 mis sai auhinna Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil.