Korvpallur Tanel Tein naudib olulist mängu (8.5.2010)
Siis, kui veel käisid Eesti
korvpallimeistriliiga finaalmängud, kirjutasin loo Rocki mängijast Tanel
Teinist. Siis ei olnud ta veel avalikult rääkinud lõpetamisest, siis ei oldud
temalt pikka aega päritud, mida ta korvpallimängust ja endast selles mängus
arvab. Alustasin lugu mänguminutite üleslugemisega...
Korvpallur Tanel Tein naudib olulist
mängu
20, 28, 27, 37, 27, 29, 35, 32, 27, 34.
Niipalju minuteid on Rocki korvpallur Tanel Tein olnud platsil play-off`i
mängudes Rakvere Tarva ja Kalev/Cramo vastu. See teeb keskmiselt 29,43 minutit
mängus. Põhihooajal oli Teinil mänguminuteid keskmiselt 20,11. Korvpallimäng
kestab 40 minutit. Ah jaa, Tein on 32-aastane.Ka 32-aastase silmad võivad mängudes – eriti olulistes mängudes – särada sama kirkalt kui 20-aastasel, kuid ta on siiski üle kolmekümne.
 |
| Margus Ansu foto |
Tein ütleb, et just sellistes mängudes tunneb ta ennast väga hästi.
Finaalmängudes on tegemist seeriaga, loetleb Tein neid plusse, mis talle just need mängud meeldivaks teevad.
Vastasega tuleb mängida mitu kohtumist järjest. Peale esimest mängu saad aru, kuidas vastane sinu vastu mängib, kuidas sa ise mängid. Põhihooajal on kahe kuu jooksul iga vastasega üks mäng. Kogu aeg vastane vaheldub, tuleb jälle uus, kes teeb asju teistmoodi, seal ei suuda nii kiiresti kohaneda.
«Minu eesmärk pole ammu-ammu olnud individuaalselt särada,» ütleb Tein. «Meeskond peab jõudma välja teatud mängudele, ja seal tuleb siis otsustada. Kui sa meeskonnaga kaotad, pole kasu ka individuaalsest panusest. Olen viimastel aastatel rohkem püüdnud ajada just meeskonnaasja, keskenduda meeskonnale, ning kui õige hetk käes, siis loomulikult ka enda panust suurendada.»
Tähtis emotsioon
Siiski ei taha Tein jätta endast muljet, justkui tema olekski see tõeline meeskonnamängija.
«Mäletan, kui tulin Venemaalt tagasi
Tartusse 2005. aasta lõpus, siis vahetult enne play-off’e kirjutas ajakirjanik,
et ei tea, mis sellest Rockist saab, näe, võtame või Teini viimase aja mängud:
30 minutit, 4 punkti. Minu eesmärk ei olnudki punkte visata, minu eesmärk oli,
et mängiks meeskond. Tahtsin teistele enesekindlust anda.
Tähtsad mängud olid tulemas, mina ei karda enda pärast. Ma ei karda, pole kunagi kartnud, meil on vaja meeskonnana tugev olla ja võita. Tookord jäi sellest panusest veidike puudu. Oleks pidanud veelgi sügavamalt meeskonda looma.»
Nüüd, 2010. aastal mõtleb ja räägib – kes on vaadanud Rocki viimaseid mänge, see ka näinud – Tanel Tein samamoodi.
«Minul ei ole enam vaja särada individuaalselt igas mängus, mul ei ole sellist kohustust, mul ei ole sellist soovi. Ma pole enam 18 või 19, et upitada oma ego: näidata end selleks, et minna kusagile välismaale. Minu aeg on selleks ammu tehtud, vaevalt ma oma tasemest paremini enam hakkan mängima. See on tehtud. Ma tean, kui on õiged mängud, siis ma proovin olemasolevat vormi ka näidata.»
Tein teab, mida ta räägib. Seda tõestab ka statistika (kuigi ühegi mängija tegeliku ja täieliku panuse kohta ei räägi statistika kaugeltki kõike).
Viimastel aastatel on Teini näitajad Eesti liigas olnud play-off’ides selgelt paremad kui põhiturniiril, kuigi Tein ise ei tähtsusta ka seda eriti. Ausalt öeldes ta statistikat ei jälgigi.
Tähtsad mängud olid tulemas, mina ei karda enda pärast. Ma ei karda, pole kunagi kartnud, meil on vaja meeskonnana tugev olla ja võita. Tookord jäi sellest panusest veidike puudu. Oleks pidanud veelgi sügavamalt meeskonda looma.»
Nüüd, 2010. aastal mõtleb ja räägib – kes on vaadanud Rocki viimaseid mänge, see ka näinud – Tanel Tein samamoodi.
«Minul ei ole enam vaja särada individuaalselt igas mängus, mul ei ole sellist kohustust, mul ei ole sellist soovi. Ma pole enam 18 või 19, et upitada oma ego: näidata end selleks, et minna kusagile välismaale. Minu aeg on selleks ammu tehtud, vaevalt ma oma tasemest paremini enam hakkan mängima. See on tehtud. Ma tean, kui on õiged mängud, siis ma proovin olemasolevat vormi ka näidata.»
Tein teab, mida ta räägib. Seda tõestab ka statistika (kuigi ühegi mängija tegeliku ja täieliku panuse kohta ei räägi statistika kaugeltki kõike).
Viimastel aastatel on Teini näitajad Eesti liigas olnud play-off’ides selgelt paremad kui põhiturniiril, kuigi Tein ise ei tähtsusta ka seda eriti. Ausalt öeldes ta statistikat ei jälgigi.
Näiteks hooajal 2006/2007 viskas ta Eesti
liiga põhiturniiril keskmiselt 9,1 punkti mängust, play-off’ides aga 11,4
punkti.
Selle hooaja põhiturniiril tõi Tein keskmiselt mängus 6,0 punkti, play-off’ides on toonud 9,8. Tein ise ütleks sellel kohal kindlasti, et liiga palju tähtsustatakse punkte, korvpallimäng on palju mitmekesisem. Pealegi saavad põhimehed play-off’ides palju enam mänguaega, seega viskavad ka rohkem peale ja toovad rohkem punkte...
Talle, nagu Tein ise räägib, on palju tähtsam emotsioon, mida ta mängust saab, ning nii mõnigi neist jääb talle päris pikalt meelde. Tihti pole see emotsioon üldsegi seotud visatud korvidega, isegi mitte võidu või kaotusega.
«Mulle on alati mäng meeldinud, mida pingelisem, seda parem,» selgitab Tein.
Selle hooaja põhiturniiril tõi Tein keskmiselt mängus 6,0 punkti, play-off’ides on toonud 9,8. Tein ise ütleks sellel kohal kindlasti, et liiga palju tähtsustatakse punkte, korvpallimäng on palju mitmekesisem. Pealegi saavad põhimehed play-off’ides palju enam mänguaega, seega viskavad ka rohkem peale ja toovad rohkem punkte...
Talle, nagu Tein ise räägib, on palju tähtsam emotsioon, mida ta mängust saab, ning nii mõnigi neist jääb talle päris pikalt meelde. Tihti pole see emotsioon üldsegi seotud visatud korvidega, isegi mitte võidu või kaotusega.
«Mulle on alati mäng meeldinud, mida pingelisem, seda parem,» selgitab Tein.
Ühest viimasest mängust Kalev/Cramoga jäi
talle meelde hoopiski ründeviga, mille talle tegi kalevlane Charron Fisher.
Mitte lõpuminutitel visatud kolmepunktivise või kaks tabanud
vabaviset.
«Ma nägin, kui ta hakkas tulema, teadsin, et kui ma jõuan talle täpselt ette, siis ta selle ründevea saab. Nii läkski. Kui viskad kolmese peale, siis enne sa ei tea, kas see tabab, kui võrk sahiseb. Sa võid kindel olla, et ta läheb, aga ei pruugi.
Aga selle vea puhul ma teadsin, et nüüd ma selle kätte saan. Vahel pole sellise emotsiooni jaoks vaja üldsegi su enda tegu. Näiteks võttis Doronin viimases mängus kaks võimsat lauapalli vajalikul hetkel. Nägid, kuidas mees tahtis ja läks. See tekitas hea emotsiooni, lähed lööd patsi, see on juba play-off’i tunne...»
Selge, et 32-aastaselt on see tunne üks, noorele teine. Tein arvab, et ta on sellistes mängudes ennast eluaeg hästi tundnud. Ta peab seda enda plussiks, aga ka miinuseks, et suudab kontsentreeruda olulisteks mängudeks, kuid ei suuda seda hoida aasta ringi. Tegelikult ei suuda seda vist keegi, et mängiks terve aasta langusteta.
«Ma nägin, kui ta hakkas tulema, teadsin, et kui ma jõuan talle täpselt ette, siis ta selle ründevea saab. Nii läkski. Kui viskad kolmese peale, siis enne sa ei tea, kas see tabab, kui võrk sahiseb. Sa võid kindel olla, et ta läheb, aga ei pruugi.
Aga selle vea puhul ma teadsin, et nüüd ma selle kätte saan. Vahel pole sellise emotsiooni jaoks vaja üldsegi su enda tegu. Näiteks võttis Doronin viimases mängus kaks võimsat lauapalli vajalikul hetkel. Nägid, kuidas mees tahtis ja läks. See tekitas hea emotsiooni, lähed lööd patsi, see on juba play-off’i tunne...»
Selge, et 32-aastaselt on see tunne üks, noorele teine. Tein arvab, et ta on sellistes mängudes ennast eluaeg hästi tundnud. Ta peab seda enda plussiks, aga ka miinuseks, et suudab kontsentreeruda olulisteks mängudeks, kuid ei suuda seda hoida aasta ringi. Tegelikult ei suuda seda vist keegi, et mängiks terve aasta langusteta.
«Mida tugevam vastane, seda motiveeritum ma
olen,» ütleb Tein.
Nüüdne raske aasta
Egas see praeguselgi hooajal teistmoodi ole. Seda näitasid juba toodud punktid, aga neid arve võib tuua veelgi.
Põhihooajal mängis Tein mängus keskmiselt 20 minutit, play-off’ides 29,4. Kolmepunktiviskeid viskas ta põhihooajal 51/18 (35%), play-off’ides 43/19 (44%), vabaviskeid viskas põhihooajal 12/8 (67%), play-off’ides 27/21 (78%).
Samal ajal on sel hooajal nii mõndagi Tanel Teinil ka teistmoodi. Mitte ainult see, et oma 32 aastaga on ta Balti liigas kindlalt esikümnes, kui mitte juba esiviisikus.
Hooajast 2006/2007 on Teini tulemuslikkus langenud, kuid sel hooajal on olnud taas tõus. Vähemalt Eesti liigas. Näiteks viskas Tein 2006/2007. aasta põhihooajal keskmiselt 9,1 punkti mängust, 2007/2008 5,4 punkti, 2008/2009 4,9 punkti ning nüüd sel hooajal 6,0 punkti. Korvisöödud, mis alati on olnud Teini pärusmaa, on neil hooaegadel olnud tal vastavalt 3,1, 2,5, 2,3 ja nüüd 2,9.
Tein ei jää väga palju maha oma väga heast hooajast Rockis 2006/2007: «See oli peatreener Algirdas Brazyse hooaeg, välistreeneril oli vaja ennast tõestada, ka satsil polnud viga, olid Kikerpill, Kullamäe, Müürsepp, noor Tsintsadze, vanad ja noored olid tasakaalus, üksteise mõistmine oli ilmselt parem.»
Aga nüüdne hooaeg...
«See aasta on olnud väga raske, sest ma lootsin vigastusest palju varem välja tulla. Kui aga jalg ikkagi ei kanna sõna otseses mõttes, sa ei saa läbi minna ja hüpata, ikka valutab, siis pole midagi teha. Minu mäng on olukordade loomine, jalg saab väga palju koormust.
Sel aastal on mul olnud veel probleem, millest pole kellelegi rääkinud. Seljaga on sügisest saadik tõsised hädad: kui ikka kolmveerand hooaega ei saa kangi isegi õlale võtta, mingitest kükkidest rääkimata...» räägib Tein.
«Kui aga võtame jaanuarikuust saadik, poole hooaja pealt, kui vigastusest oli üle kahe kuu möödas, hakkasime võistkondlikult palju paremini mängima. Ei ütleks, et midagi katastroofilist oleks võrreldes eelmise aastaga,» selgitab ta.
«Kui võtad poole aasta pealt edasi, kahjuks oli eurosari küll selleks ajaks läbi, aga minu meelest me mängisime Balti liiga lõpu väga normaalselt. Välja arvatud see, et reaalne, kuid väga raske eesmärk võita play-off ’is Šiauliaid jäi täitmata.»
Enne ja pärast mängu
Täna on Teinil ja Rockil järjekordne mäng. Kuues finaalmäng Rakvere Tarva vastu.
Nüüdne raske aasta
Egas see praeguselgi hooajal teistmoodi ole. Seda näitasid juba toodud punktid, aga neid arve võib tuua veelgi.
Põhihooajal mängis Tein mängus keskmiselt 20 minutit, play-off’ides 29,4. Kolmepunktiviskeid viskas ta põhihooajal 51/18 (35%), play-off’ides 43/19 (44%), vabaviskeid viskas põhihooajal 12/8 (67%), play-off’ides 27/21 (78%).
Samal ajal on sel hooajal nii mõndagi Tanel Teinil ka teistmoodi. Mitte ainult see, et oma 32 aastaga on ta Balti liigas kindlalt esikümnes, kui mitte juba esiviisikus.
Hooajast 2006/2007 on Teini tulemuslikkus langenud, kuid sel hooajal on olnud taas tõus. Vähemalt Eesti liigas. Näiteks viskas Tein 2006/2007. aasta põhihooajal keskmiselt 9,1 punkti mängust, 2007/2008 5,4 punkti, 2008/2009 4,9 punkti ning nüüd sel hooajal 6,0 punkti. Korvisöödud, mis alati on olnud Teini pärusmaa, on neil hooaegadel olnud tal vastavalt 3,1, 2,5, 2,3 ja nüüd 2,9.
Tein ei jää väga palju maha oma väga heast hooajast Rockis 2006/2007: «See oli peatreener Algirdas Brazyse hooaeg, välistreeneril oli vaja ennast tõestada, ka satsil polnud viga, olid Kikerpill, Kullamäe, Müürsepp, noor Tsintsadze, vanad ja noored olid tasakaalus, üksteise mõistmine oli ilmselt parem.»
Aga nüüdne hooaeg...
«See aasta on olnud väga raske, sest ma lootsin vigastusest palju varem välja tulla. Kui aga jalg ikkagi ei kanna sõna otseses mõttes, sa ei saa läbi minna ja hüpata, ikka valutab, siis pole midagi teha. Minu mäng on olukordade loomine, jalg saab väga palju koormust.
Sel aastal on mul olnud veel probleem, millest pole kellelegi rääkinud. Seljaga on sügisest saadik tõsised hädad: kui ikka kolmveerand hooaega ei saa kangi isegi õlale võtta, mingitest kükkidest rääkimata...» räägib Tein.
«Kui aga võtame jaanuarikuust saadik, poole hooaja pealt, kui vigastusest oli üle kahe kuu möödas, hakkasime võistkondlikult palju paremini mängima. Ei ütleks, et midagi katastroofilist oleks võrreldes eelmise aastaga,» selgitab ta.
«Kui võtad poole aasta pealt edasi, kahjuks oli eurosari küll selleks ajaks läbi, aga minu meelest me mängisime Balti liiga lõpu väga normaalselt. Välja arvatud see, et reaalne, kuid väga raske eesmärk võita play-off ’is Šiauliaid jäi täitmata.»
Enne ja pärast mängu
Täna on Teinil ja Rockil järjekordne mäng. Kuues finaalmäng Rakvere Tarva vastu.
Arvatavasti valmistub Tein selleks samamoodi
kui varasemate mängudegi eel.
«Ärkan, kütan ennast üles, vahel vaatan Rocki vanu finaalseeria mänge, kus see atmosfäär kordub. Finaalide mänge, mitte hooaja keskmisi mänge, et seda atmosfääri luua. Nagu ma selle video peale panen, lähevad käed vaikselt märjaks.
Nii see käibki mängupäeval peale lõunat. Seda olen teinud aastaid. Ma ei tee seda põhihooajal. Ma ei taha seda raisata, sest see emotsioon on kerge kaduma, kui liialt palju kasutada.»
Ja kui õhtul on mäng läbi, istub Tein kodus ja vaatab videos veel kord mängu läbi. Ka seda on ta teinud aastaid. Vend lindistab talle mängu ja õhtul istub Tanel Tein teleri ees, pult käes, ning vaatab mängu. Vajaduse korral kerib pilti edasi-tagasi, et olukordadest paremini aru saada.
«Ma tahan kohe näha,» ütleb ta.
Mis saab Teinist edasi?
See oleks imelik, kui ma seda ei küsiks. 32-aastase mängija käest, kes hakkas meeste hulgas mängima juba 15-aastaselt. Mis saab edasi?
Tegelikult ütleb Tein seda ise, enne kui ma üldse küsiks. Ja räägib päris pikalt, ja mulle tundub, et ausalt, et plaanib lõpetamist. Et lõpetada tuleb siis, kui oled veel terve. Peaaegu terve, ütleb Tein kohe järele. Kui on tehtud ikka seitse operatsiooni, siis...
Edasi räägib Tein, et kunagi viis-kuus aastat tagasi on ta unistanud lõpetada Tartus uues korvpallihallis. «Et on oma koduhall, lõpetan, kui see on valmis. Mängiks ühe aasta veel seal... See jääb nüüd küll tegemata.»
Kui ma küsin, mis teda praegu motiveerib, ütleb Tein: «Võtan tänaseid mänge kui võib-olla viimaseid, näiteks Saku Suurhallis ma äkki enam ei mängi...»
Tegelikult ei taha Tein, et ma sellest veel kirjutaks, kuid annab siiski enne loo ilmumist nõusoleku. Ta pole ise kõiges veel päris kindel, sest tahab rääkida klubiga, aru saada, missugused on edasimineku suunad ja kas tema sellesse sobib.
Tal on plaanid sügiseks, need pole seotud korvpalliga, kuid ei sega tal professionaalina jätkata.
Ma loodan, et ta lubab sellest mõne aja pärast ka pikemalt kirjutada, sest see aitab näidata ühe meeskonna elu.
Ka sportlase elu – sportlase, kes tahab olla tema ise, mitte see, keda meie, kõrvalseisjad, pahatihti tahame, et ta oleks.
«Ärkan, kütan ennast üles, vahel vaatan Rocki vanu finaalseeria mänge, kus see atmosfäär kordub. Finaalide mänge, mitte hooaja keskmisi mänge, et seda atmosfääri luua. Nagu ma selle video peale panen, lähevad käed vaikselt märjaks.
Nii see käibki mängupäeval peale lõunat. Seda olen teinud aastaid. Ma ei tee seda põhihooajal. Ma ei taha seda raisata, sest see emotsioon on kerge kaduma, kui liialt palju kasutada.»
Ja kui õhtul on mäng läbi, istub Tein kodus ja vaatab videos veel kord mängu läbi. Ka seda on ta teinud aastaid. Vend lindistab talle mängu ja õhtul istub Tanel Tein teleri ees, pult käes, ning vaatab mängu. Vajaduse korral kerib pilti edasi-tagasi, et olukordadest paremini aru saada.
«Ma tahan kohe näha,» ütleb ta.
Mis saab Teinist edasi?
See oleks imelik, kui ma seda ei küsiks. 32-aastase mängija käest, kes hakkas meeste hulgas mängima juba 15-aastaselt. Mis saab edasi?
Tegelikult ütleb Tein seda ise, enne kui ma üldse küsiks. Ja räägib päris pikalt, ja mulle tundub, et ausalt, et plaanib lõpetamist. Et lõpetada tuleb siis, kui oled veel terve. Peaaegu terve, ütleb Tein kohe järele. Kui on tehtud ikka seitse operatsiooni, siis...
Edasi räägib Tein, et kunagi viis-kuus aastat tagasi on ta unistanud lõpetada Tartus uues korvpallihallis. «Et on oma koduhall, lõpetan, kui see on valmis. Mängiks ühe aasta veel seal... See jääb nüüd küll tegemata.»
Kui ma küsin, mis teda praegu motiveerib, ütleb Tein: «Võtan tänaseid mänge kui võib-olla viimaseid, näiteks Saku Suurhallis ma äkki enam ei mängi...»
Tegelikult ei taha Tein, et ma sellest veel kirjutaks, kuid annab siiski enne loo ilmumist nõusoleku. Ta pole ise kõiges veel päris kindel, sest tahab rääkida klubiga, aru saada, missugused on edasimineku suunad ja kas tema sellesse sobib.
Tal on plaanid sügiseks, need pole seotud korvpalliga, kuid ei sega tal professionaalina jätkata.
Ma loodan, et ta lubab sellest mõne aja pärast ka pikemalt kirjutada, sest see aitab näidata ühe meeskonna elu.
Ka sportlase elu – sportlase, kes tahab olla tema ise, mitte see, keda meie, kõrvalseisjad, pahatihti tahame, et ta oleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar