Tapvad sõnad. Tapvad teod (15.11.2012) 

Vaatan seda pilti ja külmavärinad tulevad peale. See pilt on tehtud teisipäevasel meeleavaldusel Tartu Raekoja platsil Reformierakonna kontori ees. Meeleavaldusel, mille korraldajad kutsusid üles vastu astuma valelikule poliitikale.

Foto: Kristjan Teedema / Postimees

«Aitab valedest!», «Meil on kõrini!», «Eesti vabaks. Valedest, hämamisest, ülbusest, ahnusest» ütlesid tõsise murega kirja pandud sõnad loosungitel, ja nende kõrval ka see pildil olev. Mis kutsub ... tapma!

See ei ole sekundi aega võtnud purtsatus ülesköetud emotsioonist, mis kaob õhku kui sähvatav tikk.
Seda loosungit tuli plaanida, seda loosungit tuli valmistada, seda tuli kirjutada, sellega tuli tänavale tulla. See oli päris pikk tegu, millega kutsutakse üles ... tapma kahte poliitikut. See on nii võigas üleskutse, et külmavärinad on väga nõrk võrdlus selle kirjeldamiseks.

Sõnad, mis võivad olla õudsed ja õõvastavad, tulevad meil suust ja käest, nagu me ei mõtlekski, mida need tegelikult tähendavad.

Poliitik maalib särkidele rahus sõnad «Kommarid ahju!» ja me ainult kihistame selle peale. Hiljem valitakse ta loomulikult parlamenti. Teine poliitik paneb selle särgi selga, läheb avalikule üritusele ja me vaatame teda peaaegu kui kangelast.

Haritlane kirjutab artikli ja ütleb, et meid valitsevad moraalsed värdjad. Me laigime Facebookis neid sõnu. Ja nüüd see loosung. Jälle sõnad, mille sisu on nii selge. Juhul kui me ikka oskame lugeda. Kui tahame.

Ja siis veel see tegu. Keegi võtab kirve (või mõne muu terariista), läheb sellega ilmselt päris pika maa Tartu tammikusse – ilmselt on ta (või nad) seda tegu pikalt plaaninud, sest peab ootama pimedamat aega – ning raiub seal halastamatult maha kunagise linnapea istutatud noore tamme. Salajane mõrv pimeduses, sest mis see teise inimese puu vihaga maharaiumine muud ikka on.

Mis toimub!? Meie hulgas on inimesi (neid tuli ainuüksi Tartu meeleavaldusele päris palju), kes arvavad, et osa erakondi on käitunud valesti, et osa poliitikuid ei ole väärt võimu juures olema, et rahvast kuulab kõrge võim liiga vähe, et ... et ... et ... Neid arvamusi ja tundeid väljendades aga oleme valmis kasutama ka sõnu, mis ütlevad «ahju!», «värdjad!», «võlla!». Ja käsi ei peatugi. Ja mõte ei ütlegi stopp!

Mõelgem sellele, meeleavaldajad, poliitikud, haritlased, võitlejad, muretsejad ... Mõelgem, mida sõna tähendab ja kui suur on sõna võim, enne kui käsi millekski tõuseb või suu paotub – selline on ühe kolmkümmend aastat ajakirjanik olnud kirjutaja soov.

---