Rock on tagasi. Mis saab edasi? (29.11.2012) 

Silmanähtavalt frustreeri­tud Zach Moss, prantslaste JDA Dijoni keskmängija, ütles pressikonverentsil pärast eurosarjas TÜ/Rocki korvpallimeeskonnalt saadud kaotust, et Rock rokkis täiega. Väga palju täpsemalt vist ei saagi öelda, mida Tartu meeskonna nimi endas kätkeb. Vaevalt et Prantsusmaa klubi korvpallur teab midagi mingist Eesti kohalikust õllemargist. Rock tähendabki rokkima, mis korvpalliplatsil tähendab ennastsalgavat, endastandvat, oskuslikku  ja ... valdava sooviga ka võitu toovat mängu.

Rockil on see hooaeg alanud hästi: Eesti liigas on saadud viis võitu, Balti liigas seitsme võidu kõrval ka üks kaotus, eurosarjas on võitude ja kaotuste arv võrdne (2/2).

Kokku seega 14 võitu ja kolm kaotust. Hooajaks seatud eesmärkide (Eesti meistri tiitel, Balti liigas play-off’i pääs ja eurosarjas alagrupist edasipääs) täitmine on hetkeseisuga täiesti reaalne.

Rocki mängu ootuses.
Foto: Margus Ansu / Postimees

Ka muudatusi on klubis sel hooajal tehtud üsna agaralt. Rocki nimi toodi taas tagasi, meeskonda värvati taas kolm leegionäri ja taas osaletakse eurosarjas.

Tõele au andes tuleb muidugi lisada, et sõna «taas» kasutamine eelmises lauses näitab selgelt, et need teod ei ole olnud uued, nendega taastati vaid aastatagune olukord.

Suuremaid-väiksemaid muutusi on olnud veel. Nimetagem kasvõi mängu ümbritsevaid emotsionaalseid asju: olgu selleks näiteks meeste efektsem tulemine platsile või mängujärgsed intervjuud, Rocki ajaloo sein ülikooli spordihoones või noormängijate tunnustamine mängu poolaegade vahel, sponsorite ja toetajate mängueelsed üritused, kus treenerid käivad mänguplaani tutvustamas, või fännide MTÜ loomine. 

Kõik need muutused näitavad, et Rockil on tahtmist tõeliseks klubiks saamise teel tublisti tegusid teha. Küll ükskord jõutakse ka meeskonna minevikutegijate särkide riputamiseni mänguhalli lakke (esimestena võiksid sinna tõusta näiteks Ernst Ehaveeru, Aleksei Tammiste ja Tanel Teini mängusärgid).

Kevadel kirjutasime linnapea ja ülikooli kantsleriga, et Tartu korvpallimeeskonna eesmärgid peaksid lähitulevikus olema suuremad, kui seni on olnud. Nimetasime toona Balti liiga võitu, aga ka mõne eurosarja finaali jõudmist ning tõime võimalikuks eeskujuks Riia VEFi meeskonna.

Nende eesmärkide täitmiseks tuleks veelgi edasi arendada korvpallimeeskonna ümber olevat organisatsiooni ning leida rohkem raha klubi ja meeskonna arendamiseks.

Eesmärk on suur, sest siit-sealt kuuldud andmete põhjal on näiteks Riia VEFi hooaja eelarve 3 miljonit eurot (Rockil kuuldavasti 0,73 miljonit eurot, Kalev/Cramol jällegi 1,2 miljonit, Lietuvos Rytasel kuuldavasti ka 3 miljonit, aga Kaunase Þalgirisel hoopis 10 miljonit eurot).

Selge, et niisuguse suure eesmärgi täitmisele saab kaasa aidata see, kui Tartu linn toetaks oma parimat ja populaarseimat pallimängumeeskonda rohkem kui varem.

Kindlasti ei tähendaks see vaid suurenevaid rahasummasid, mis linn korvpallimeeskonnale eraldaks (aga ka seda), vaid ka linna(valitsuse) selgemat ja tugevamat osalust korvpalliklubi juhtimisel ja otsuste tegemisel. Nii nagu kevadel ka ideega sai välja tuldud.

Praeguseks on teada, et tuleva aasta linnaeelarve eelnõusse on linnavalitsus sisse kirjutanud Rockile toetusena 92 000 eurot, see on sama summa, mis oli eelarves ka sel aastal.

Toetused on ette nähtud ka teistele meeskondadele: Bigbanki võrkpallimeeskonnale 37 000 eurot (sel aastal oli 27 000 eurot), Tammeka jalgpallimeeskonnale 25 000 ja Tartu jäähokimeeskonnale 18 000 eurot.
Kui augustis sõlmiti korvpallimeeskonna heaks ühiste kavatsuste protokoll (ülikool, ülikooli spordiklubi, linnavalitsus, Saku õlletehas), siis oli seal sees ka lause, et linnavalitsus esitab 1. detsembriks linnavolikogule ettepaneku Tartu korvpalliklubi asutamisel osalemiseks, mis muu hulgas sisaldaks pikaajalisi rahalisi kohustusi liikmemaksu või toetuse kaudu.

Kahtlane, kas 1. detsembriks linnavalitsus seda enam teha jõuab, kuid detsembrikuu jooksul peaks jõudma küll.

Siis saaks uuel aastal juba organisatsiooni muudatustega edasi minna, sest sealsamas ühiste kavatsuste protokollis on ka mõte: uue mittetulundusühingu (tingliku  nimetusega Tartu Korvpalliklubi) asutamiskoosolek peaks aset leidma enne 1. veebruari 2013.

Võrreldes praegusega on edasiareng kindlasti ka see, kui linn sõlmiks korvpallimeeskonna heaks ülikooli spordiklubiga lepingu, et iga-aastast toetust antakse näiteks vähemalt viie aasta jooksul.

Kui me aga tahame, et ühest pallimängumeeskonnast saaks Tartule veel tugevam – ka rahvusvahelistes sarjades edukas  – kaubamärk kui praegu (ja hetkel on see korvpallimeeskond, selles pole ju kahtlust), siis ilmselt peaks linna osalus selles veelgi kasvama.

Nagu öeldud, äkki võiks see olla ka miskit muud kui vaid otsetoetus meeskonnale. Aktiivsem osalemine tulevase klubi töös – seda muidugi.

Aga võib ka arvata, et kumb­ki eraldi – ülikool ja linn – Tartule korralikku spordihalli vist niipea ei ehita.
Aga mõlemad koos? Kasvõi sellesama praeguse ülikooli spordihoone renoveerimise tulemusena, mille plaanid on ülikoolil tegelikult nii või teisiti olemas.

Oluline pole ju omanik, oluline on tänapäevane spordihall.

Igasuguseid korvpalliklubile – aga miks mitte ka teistele võistkondadele – mõeldud asju ja tegevusi saab siis jälle juurde mõelda.

Et aga loo algus ja lõpp oleksid ühtemoodi, võiks lisada, et sama silmanähtavalt frustreeritud kui JDA Dijoni keskmängija Zach Moss, oli nädal hiljem, sellel teisipäevasel pressikonverentsil ka ukrainlaste Juþnõi Himiku peatreener Zoran Martic. Rocki enesekindlat võiduhimu kiitis temagi.

Tartu Postimehe paariskülg (6.3.2008),
Rock on saanud jagu Permi Ural Greitist

---