Suur linn (7.1.2013)

Tartus on rahvaloenduse andmetel 97 600 elanikku. Arv ei ole suur, seega pole ka meie linn arvust lähtuvalt teab mis suur. Pigem väikegi, milles mõned on näinud plusse, teised jälle miinuseid.

Tegelikult aga on mõisted suur ja väike nii suhtelised, et peamiselt otsustab meie endi sisetunne, kas tunneme ennast ühe või teisena.

Mina tunnen, et Tartu on suur linn. Mispärast?

Aastavahetuse ümbert leidsin mõtteid, mille sõnasabast kinni hakata. Tartu Postimehe küsitlusele vastates soovis Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm Tartule «igapäevast arusaama, kui suure osa Tartust ja tema kuvandist moodustab ülikool, ülikooli pärast siia tulevad ja siin elavad inimesed, arusaama, mille poolest Tartu erineb tuhandetest teistest sama suurtest linnadest maailmas».

Loomulikult on ülikool (ülikoolid, peaks muidugi ütlema) Tartu kese, mille ümber tiirleb väga suur osa linna elust. Ülikool annab haridust ja teeb teadust, kuid samal ajal harib inimesi ka palju laiemalt kui vaid nende valitud eriala.

Kui Volli Kalm valiti ülikooli uueks rektoriks, andis kohalik ajaleht talle ühe soovina kaasa sellise mõtte: «Ootame ülikoolist inimesi, kellel on lisaks tugevale teoreetilisele pagasile ka erialased praktilised oskused. Need laia silmaringiga haritlased ei pea just oskama duellil vehelda või jahiseltskonnas ratsutada, küll aga kaasa rääkida kultuurile ja ühiskonnale olulistel teemadel. Siiski, tantsida võiksid nad osata küll.»

Sellises harimistöös ei saa ülikool kindlasti üksi hakkama, linn peab ülikoolile appi tulema ning näiteks tänapäevasel kunstimuuseumil oleks üliõpilaste ja teistegi ülikooliga seotud inimeste harimises väga oluline koht.

Kui Tartu Postimees – küll suure fantaseerimisega pooleks – avaldas aasta esimeses numbris unistamise lugusid, võtsid mitmed kaasarääkijad neid ideid nii tõsiselt, et Poe tänava parki kavandatud kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu joonistus sai nii korralikku kriitikat, justkui oleks see juba olnud arhitektuurikavand.

Hullud ideed aga ongi sellepärast vajalikud, et need panevad mõtte liikuma. Ühe kindlasti panid, kui laenata see Facebookis kaasa rääkinud Merike Karolinilt: «Emajõge võiks põnevamalt ära kasutada. Linnaraamatukogu uus maja võiks ulatuda hoopis üle Emajõe. Nii et jõgi voolaks läbi raamatukogu. Ülejõel võiks siis olla nüüdisaegne noorte vabaaja- ja muusikakeskus või siis kunstimuuseum ...»

Kui linn peab ülikoolile nii mitmeski asjas appi tulema, siis ülikool peab ka kogukonnale, mille kese ta on, midagi tagasi andma. Haritud inimesi, seda muidugi. Häid mõtteid, seda mõistagi ka. Kuid ka tegevust, millega Tartu linn üksinda hakkama ei saa.

Kui Tartus on juba traditsioon, et linna tippmeeskond on ülikooli all mängiv korvpallimeeskond, siis peaks ülikooli roll olema ka sellele meeskonnale – ja selle kaudu kogu linnale – korraliku võistlushalli tegemine.

Plaanid selleks on olemas ning nagu ütles natuke enne aastalõppu ülikooli akadeemilise spordiklubi juhatuse liige Harry Lemberg: «Loomulikult on see eelkõige seotud ülikooli õppetööga, aga laiendaks ikkagi meeletult kogu regiooni sporditegevust. Järeltulevad põlved ei andestaks meile, kui me ei mõtleks ega tegutseks suurelt.»

See ongi Tartu unikaalne võimalus olla suur linn: kui ülikool ja kogukond teineteiselt saavad ja teineteisele annavad. Selles ma tunnengi Tartu suurust, mis ei sõltu üldsegi sellest, et meid on ikka alla saja tuhande. Küll tulevad ükskord ka rongid ja lennukid.

Tartu Postimehe paariskülg 100-aastastest (23.12.2009),
auhind Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil

---