Avalik maailm (11.3.2013)

Vana vabamüürlane Tiit Pruuli kirjutas 5. märtsil Postimehesse kolumni «Vabamüürlik maailm», kus ütleb, et mingeid saladusi ja võimustruktuure, mis juhiksid universumit, lihtsalt pole olemas. Vabamüürluse järjekordse hetkelainetuse harjal tahab Pruuli sellega tõenäoliselt väita, et laske neil oma salaseltsis tegutseda ja ärge tundke huvi, mida nad seal teevad. Ega nad ju millegi pöörasega tegele.

Usun, et ei tegele. Aga siiski ei tahaks lasta. Ei tahaks lasta seni, kuni vabamüürlased oma nimekirjad siin Eestis avalikustavad. Nii nagu on ammu avalikustanud näiteks Eesti Üliõpilaste Selts, kes vaba aja tulekul samuti üritas mängida suurt saladust.

Ei kukkunud pärast nimekirjade panekut veebi kokku ei EÜSi ega ka meie teiste maailm. Nüüd aga saame vajaduse korral nimekirjas näpuga järge ajada ning näiteks teada, kas mõni kõrge ameti määraja ning sellesse ametisse määratav on ühe seltsi liikmed või mitte. Kui ongi, ega selleski midagi pöörast ega kohe salaseltsilikku pole, kuid mida avalikumad on avalikes ametites olevate inimeste omavahelised suhted, seda vähem mõtleme, et igasuguste määramiste ja valimiste taga on pigem seltsisuhted kui võimed ja oskused.

Päris vabaks meie väike ja tihti korporatiivsusele kalduv ühiskond sellest nagunii ei saa – ei saa ju seadusega ette panna, et vabamüürlased või EÜSi liikmed ei tohi üksteise alluvuses avalikes ametites töötada. Seega oleks minu meelest kasulik, kui me mõtleme esmajärjekorras avalikust maailmast ning alles seejärel vabamüürlikust, must­­peadelikust, üliõpilasseltsilikust, erakondlikust või kasvõi ehitusmalevalikust maailmast. Mitte aga vastupidi.

Olen sellest varemgi kirjutanud, et tähtsate ametikohtade täitmiseks peetavad konkursid peaksid olema hästi avalikud. Tihti on seda ka juba olnud (näiteks Eesti Rahva Muuseumi direktori valimisel), kuid pahatihti öeldakse ikka veel, et kandidaate ei avalikustata, avalikuks saab vaid võitja. Mis oli lõppude lõpuks halba selles, et ka politsei- ja piirivalveameti juhi kohale kandideerinud kolm meest avalikult teada olid (halb oli see, et ühte neist ära ei valitud, sest just sellega pandi kõigile kolmele justkui negatiivne märk külge, mitte aga nende avalikustamisega)?

Avalikustamisega sai ju ka laiem üldsus võimaluse enam teada võimalikest variantidest meile nii olulise ametikoha täitmisel. Isegi kui üldsus valikus endas kaasa rääkida ei saa (meedia üldsuse aitajana aga sai küll ja seegi on oluline), siis selline kandidaatide avalikustamine näitab minu meelest usaldust ühiskonna ja selle liikmete vastu.

Ka Eesti Rahva Muuseumi direktori konkursil osalenud kuue kandidaadi avalikustamine ning sellega neile võimaluse andmine oma mõtteid meedias levitada oli minu meelest usaldus meie, ERMi praeguste ja tulevaste külastajate vastu. Paratamatult jääb ka niisuguse avalikkuse korral arvajaid, kes ei saa lahti mõttest, et siingi osutusid oluliseks parteisidemed. Kuid usun, et mida julgemalt me niisuguseid konkursse korraldame avalikult, seda väiksemaks jäävad uskumused salatubades otsustamisest.

Kõik sõltub nagu ikka inimestest. Ka mina astusin omal ajal Rotary klubisse. Ei juhtunud sellest midagi hullu ega vasturääkivust ajakirjaniku ametiga, kuni ühel päeval tulid järjekorras kaks klubivenda – kui õigesti mäletan, siis nii pidime üksteist kutsuma – minu juurde ning avaldasid lootust, et vennana võiks ma neid ajalehes positiivses valguses näidata. Midagi polnud teha, pärast sellist ettepanekut pidin ma klubist lahkuma. Ma valisin avaliku maailma.

Tahaks, et vana ajakirjanik Tiit Pruuligi valiks esimesena avaliku maailma ning aitaks kaasa, et ka vabamüürlaste nimekiri oleks Eestis avalik. Ei kuku sellest kokku ei meie teiste ega nende, vabamüürlaste maailm.

Tartu Postimehe paariskülg Tartu vanadest tööstushoonetest (5.2.2008),
auhind Euroopa kujunduskonkursil