Kuna minu eelmine blogi koos seal olnud tekstidega kadus äkki ja ootamatult kuhugi ... avarustesse, siis panen siia uude ka alustuseks mõned vanemad lood. Mõned, mis polegi ehk niiväga vananenud. Lihtsalt, et ei kaoks. Lihtsalt, et mäletaks. Vanematega alustangi, et siis järk-järgult värskeks saada. 

 

Aukartus linna ees (24.10.2013)

Minust oleks võinud saada Tartu linnapea. Mitte et ma ise selleks midagi teinud oleks või et ma seda kohta väärinuks, lihtsalt olud olid sellised.

1989. aasta kohalikel valimistel oli teistest selgelt edukam Rahvarinde ja roheliste liit. Kui need kaks poliitilist jõudu oleksid endi hulgast leidnud linnapeakandidaadi, oleks ta kindlasti ka valituks osutunud.

Ettepanek tehti mulle. Ma keeldusin.

Ilma et ma nüüd palju aastaid hiljem kõike toona juhtunut lahti hakkaks seletama, oli keeldumisel vähemalt kaks põhjust. Ma nägin oma paremat rolli mujal ning andsin endale ka selgelt aru, et ma ei saaks linna juhtimisega hästi hakkama. Aukartus selle ameti ees oli piisavalt suur. Muuseas, on tänini. Niisama ametikohale proovima minna – annab jumal ameti, annab ka oskused – ei olnud minu mõte, selle asemel olin kolm aastat kõvasti poliitikat teinud linnavolikogu liige.

Tookordses poliitilises olukorras ei saanud Rahvarinne loomulikult mind käskida linnapeakandidaadi staatust vastu võtta. Ei saanud eriti ka pealetükkivalt veenda, nii jäigi see teema üheks väikeseks ja varjatud hetkeks Tartu poliitikas ning minu elus.

Nüüd on olukord hoopis teine. Kohalikku poliitikat teevad ammu erakonnad. Võrreldes toonaste poliitiliste liikumistega on erakonnad selge struktuuri ja hierarhiaga, mis annab ka võimaluse jagada käske ja korraldusi. Vanu aegu tuletavad vaid natuke meelde nüüd Tartus ellu ärganud valimisliidud, kus on veel naiivset kambatunnet ja loodetavasti ka otsustamise vabadust.

See kõik on olnud vägagi normaalne areng.

Rahvarinde ning roheliste poiste ja tüdrukute ühendus pidigi lavalt lahkuma ning andma teatepulga üle erakondadele, kes on saanud järjest täiskasvanumaks. Kohalikku poliitikat peavadki vedama erakonnad – vähemalt suurtes linnades nagu Tartu –, valimisliidud on pigem anomaalne areng, mis näitab, et erakonnad ei ole siin linnas oma tööga päris korralikult hakkama saanud.

Aga olgu need poliitilised jõud siin kohapeal erakonnad või valimisliidud või kodanikeühendused või kes iganes, olgu neil kindlam või lõdvem organisatsioon või elukorraldus, ühest peaksid nad minu arvates lähtuma kõik. See on ... aukartus linna ees.

Kas sa oled ikka valmis ja väärt osalema kohalikus poliitikas, kas sa oled ikka valmis ja väärt asuma linnavalitsuse liikmeks? Mida tihedamini kohalikud poliitikud niisuguseid küsimusi endalt küsiksid, seda rohkem oleks neil aukartust linnaelu juhtimise ees. Seda rohkem mõtleksid nad asju läbi, enne kui asuvad midagi ütlema või tegema. Enne, kui hüppavad lavale, hakkavad juhtima või lasevad ennast nimetada esinumbriteks või linnapeakandidaatideks.

Loomulikult on valimised need, mis kujukalt näitavad, kas endalt ikka küsitakse. Või kas küsitakse enesekriitiliselt ja ausalt.

Valimistele tuleb välja ärimees, kes viimasel ajal on kuulsaks saanud oma äriprobleemide ja lausa pankrottidega, kuid nüüd lubab ta hakata lausa linnapeaks. Oma valimisbukletis hüüab ta tartlastele: mul on kogemusi, ma saan hakkama! Kus on siin aukartus linna ees?

Samas erakonnas kandideeriv teine ärimees kirjutab oma valimislipikul lubaduse, et kui viie aastaga pole linnaametnik saanud vähemalt osakonnajuhatajaks, siis lõpeb tema tööleping automaatselt ja rohkem ta omavalitsuse ametikohtadele kandideerida ei saaks.

Kui ei loeks seda must valgel, mõtleks, et oled valesti kuulnud. Mida küll mõtleb selle lause peale linnavalitsuse ametnik, kelle töö on väga vajalik ja kes on oma tööga pikalt hästi hakkama saanud? Et kui ülespoole ei tõuse, siis ma polegi korralik töötaja – paremal juhul kehitab ametnik õlgu, halvemal ütleb, et see poliitikasse pürgija on lihtsalt rumal. Linna ees see poliitikasse püüdleja küll aukartust ei tunne.

Või veel üks poliitik, aga teisest erakonnast, kes lubab Tartu linna lonkavad lennuühendused maailmaga korda ajada sellega, et ostab ise lennuki ... Tammsaarel oli selline mees nagu Köögertal, kes ka millegi ees aukartust ei tundnud. Ei ole see Köögertal raamatusse jäänud ühtigi!

Üks linnapeaks kandideerija saadab toimetusse arvamusartikli ning alustab seda lõiguga: «Sõidan ma ühel heal päeval Jakobi mäest üles. (Kes ei tea: tegu on munakivisillutisega, kitsa, aga kahesuunalise tänavaga.) Minu ees rühib, hambad ristis, üles mäkke jalgrattur, vastu aga tulevad pea katkematu voona autod. Ma ei söandanud temast tükk aega mööda sõita: mis siis, kui mõni tänavakivi loksub või on teistest kõrgem ja mees koperdab selle otsa? Tolle ratturi teekond tundus kõike muud kui turvaline.»

See ei ole kogemata artiklisse sattunud lohakusviga, see on linnapildi kirjeldus, millest suuresti lähtub kogu artikkel.

Meeleolukas mälupilt, kui sellel poleks ühte viga: Jakobi mägi pole enam ammu munakivisillutisega ... Kas tõesti, küsib hiljem ka linnapeakandidaat ise, kes väidetavalt ise pidevalt Tartu ja Tallinna vahet sõites sellest mäest üles ja alla sõidab. Küll sõidukiga. Kas niisuguses infoväljas, et mitte öelda infonäljas elades ikka saab kandideerida linnapeaks? Kui aukartust linna ees pole, siis ilmselt saab.

Aga aitab neist näidetest, valimiste ajal lähevad ka muidu tasakaalukad ja targad inimesed natuke peast segi.

Mis aga kosta selle peale, kui veel pärast valimisi eilseski lehes ütleb üks valituks osutunud riigikogu liige, et tema tuleb Tartu kohalikku poliitikasse vaid siis, kui saab abilinnapeaks.

Kuidas saab üks poliitik olla nii suureline? Vastus oleks ilmselt sama: kui aukartust linna ees pole, siis ilmselt saab.  

Või asjale teistmoodi vaadates. Kui erakond soovib, veenab, käsib ... siis saab. Peab. Ja siit algab selle loo teine osa.

See osa räägib sellest, et äkki on meil siin Tartus poliitikat liiga palju. Kohe ülemäära palju ühe linna valitsemiseks, mille peamine ülesanne on ju linnana hästi hakkama saada, linlaste elu hästi korraldada, linlasi teenindada ning linna korras hoida ja arendada.

Veel praeguse linnavõimu koalitsioonilepingus on punkt «Tööjaotus linna juhtimisel ja esindamisel» ning seal all alapunktid: Reformierakond täidab loodavas linnavalitsuses linnapea koha ning kahe abilinnapea kohad ning linnavolikogu aseesimehe koha; Isamaa ja Res Publica Liit täidab linnavolikogu esimehe koha ja loodavas linnavalitsuses kaks abilinnapea kohta.

Loomulikult pole selles midagi uut ega enneolematut, selline punkt on olnud ka varasemates koalitsioonilepingutes. Minu küsimus on: kas selline punkt ikka peab koalitsioonlepingus olema? Kas sellist punkti üldse peaks linnavalitsuse juhtimisega seoses olema?

Minu ettepanek on: ei pea.

Praegu mängime siin Tartuski vapralt järele suurt poliitikat (nii-öelda parlamendipoliitikat), kus on seadusandlik võim ja täidesaatev võim, kus ministrikohad valitsuses on poliitilised ning neid komplekteerivad erakonnad vastavalt kokkuleppele. Kohalikus poliitikas ei peaks seda järele tegema, kohalik elu peaks olema palju poliitikavabam.

Poliitika tegemise koht on Tartu linnavolikogu ja seal võiks seda poliitikat – linna arendamise poliitikat – olla nii, et veri ninast väljas. Piltlikult öeldes muidugi.

Kindlasti jagaks valimiste järel võimukoalitsiooni moodustanud erakonnad ära volikogu esimehe ja aseesimehe, ka volikogu komisjonide esimeeste jne kohad. Nii on olnud ja las nii jääda.

Aga sealt edasi – või allapoole, kuidas vaadata – võiks põhimõtteid muuta. Kui linnapea oleks ka edasi poliitiline figuur ja tema valiks ametisse volikogu, siis abilinnapeade ametisse kutsumine võiks olla linnapea ülesanne, kohustus, õnn ja rõõm ... (Muidugi ma arvan, et ka linnavalitsuse juht võiks tulevikus pigem olla apoliitiline tegevjuht kui poliitiline figuur, kuid las olla üks samm korraga.)

Volikogu valitud linnapea juhib meeskonda (linnavalitsust) ning tema võiks siis ka oma meeskonna ise luua, võttes abilinnapea kohtadele nii erakondade liikmeid kui ka mitteliikmeid. Neid, keda tema tahab ning õigeks ja linnale kasulikuks peab, mitte neid, keda võimuliidu moodustanud erakonnad nendele kohtadele suunavad.

Nii laieneksid oluliselt valikuvõimalused, nii oleks võimalik moodustada tegusamat linnavalitsust, nii ei satuks abilinnapeadeks juhuslikke parteilasi, nii ... suureneks linnapea vastutus ja sellega koos ka aukartus linna ees.

Põhjus, miks niiviisi asju muuta, on ju selgemast selgem – erakondade pingid on Tartus häbiväärselt lühikesed, et linnavalitsusse jätkuks liikmeid, kes seal tõesti hästi hakkama saaksid.

Põhjus niiviisi linnajuhtimist muuta tuleneb ka sellest, et Tartus on olnud näiteks juhtumeid, kui mõne valdkonna abilinnapea kohale oleks tegelikult hea spetsialist olemas, kuid ta kuulub «valesse» erakonda ning just see abilinnapea koht kuulub koalitsioonilepingu järgi hoopis teisele erakonnale.

Loll lugu: hea spetsialist ja talle paslik koht ei saa omavahel kokku, sest parteiline mõtlemine on üle linnale mõtlemisest.

Tartul oli veel mõni aeg tagasi väga hea rahanduse abilinnapea ning ei olnud tema süü, et koalitsioon lõhki läks. Nagu ei olnud ka tema ega linnagi süü, et suured parteibossid Tallinnas tolle rahanduse abilinnapea kodupartei hoopistükkis põhja lasksid.

Seeläbi aga kannatas Tartu linn, sest hea abilinnapea asemele pandi uue võimulepinguga sellel kohal kogemusteta noormees. Kui linnapead ei hoiaks käsist ja jalust parteiline mõtteviis ja koalitsioonilepingu punkt linnavalitsuse kohtade parteilisest jagamisest, saanuks linnapea ehk oma peaga ja julgemalt mõelda ning linn oleks säilitanud väga hea abilinnapea.

See pole ainus näide. On sellinegi, kus abilinnapea kohale asumise üle ei olnud ühel teisel parteilasel aega tundigi mõelda – nii on abilinnapea ise rääkinud –, sest parteile oli tähtis see koht kiiresti täita. See, et abilinnapeaks kutsutu polnud varem selle konkreetse valdkonnaga, mida ta juhtima pidi hakkama, kordagi tõsiselt kokku puutunud, ei tulnud tolle tunni aja jooksul muidugi kõne allagi.  

Kõigest sellest, mille võib kokku võtta kunagise Tartu linnapea ootamatult kõlanud sõnadega «Saan ameti, saan ka oskused», vabaneks siis, kui linnavalitsus poleks enam automaatselt poliitiline ega erakondade vahel jagatav, vaid (poliitilise) linnapea koostatud meeskond. Kuulugu sinna kes tahes tubli tegija, erakondlane või mitte.

Seega esimene pluss oleks: linnavalitsuse valik ja seeläbi kompetentsus suureneks. Usun, et Tartu-suguses linnas on piisavalt korraliku hariduse ja mänedžerioskustega inimesi, kes võiksid mõnda linnavaldkonda abilinnapeadena juhtida. Paraku ei pääse nad praegu löögile, sest eelduseks on erakonda kuulumine. Seda aga paljud ei taha.

Teiseks plussiks oleks, et sedakaudu suureneks volikogu roll linna poliitika väljatöötamisel.

Kurdame ju praegu kõik justkui ühendkooris, et linnavolikogust on saanud vaid kummitempel linnavalitsuse käes. Siis jääks poliitikaajamine aga volikogu pärusmaale ning kui ta ka siis oma rolli täita ei suuda, jääb tal vaid iseennast ja oma valitud liikmeid süüdistada. Kui volikogu saab nii poliitikas jälle tõsisemaks tegijaks, äkki hakkab siis ka mõni poliitik Tallinnast hindama seda väärilisema kohana ega näe ennast Tartu heaks tegutsemas vaid abilinnapea ametis.

Muidugi on sellel asjal veel üks aga. Võibolla isegi peamine.

Ka linnapeakandidaat ise peab sellele ametile mõeldes, sinna kandideerides ning ametit vastu võttes mõtlema eelkõige linnale endas, mitte endale linnas.

Kui nii mõeldaks, siis ei tuleks mõnel kandideerijal Tartu linn meelde ainult nelja aasta tagant valimiste eel; siis saaks mõni ehk aru, et Tartu linnapeaks ei saa kandideerida keskharidusega või et oma äriprobleeme ei saa olematuks unustada linnapea ametitoolile kippudes; siis ehk teeks mõni endale enne kandideerimist paremini selgeks, mida see linn ikkagi endast kujutab. Ja siis ei unustaks keegi neist ära seda, et selles ametis ollakse linlaste jaoks, mitte vastupidi.  

Nii, ja ainult nii näitaksid linna juhtimise peale mõtlevad inimesed, et neil on aukartus selle linna ees.

Mis siis aga juhtuks uutes oludes? Kui Tartu linnavalitsusse ei kuuluks enam automaatselt erakondade liikmed. Mis siis juhtuks, kui linnapea saaks ise omale meeskonna koostada? Mis siis juhtuks, kui Tartu leiaks endale hoopistükkis mitteparteilasest linnapea? Mis juhtuks, kui ...

Noh, need on nüüd küll miljoni dollari küsimused.

Tartu Postimehe paariskülg Vanemuise balletitrupist,
 auhind maailma ajalehtede kujunduskonkursil (2003)