Kollase frentši lugu

Muude asjade vahepeale üks väike lugu sellest, kuidas ühel hetkel erinevad ajad ja kohad, väga suured ja palju vähem suured, lausa väikesed sündmused ja inimesed omavahel koos kõlama hakkavad ...

Käisin Tallinnas Titanicu näitusel. Kohe näituse alguses jookseb vana filmilõik Tartust, aastast 1912. Aimata sellepärast, et Titanicu aastat ja aega 1912 ja kohalikku Eesti aastat ja aega 1912 omavahel siduda.

Tartu film näitab vene lenduri Sergei Utotškini demonstratsioonlendu Raadi lennuväljal, mille on filminud Johannes Pääsuke (nii üldiselt arvatakse, kuigi on ka teisi arvamusi). See juhtus 14. aprillil 1912. aastal, mil Utotškin tegi kahepinnalisel Farman tüüpi lennuaparaadil paar tiiru Raadi mõisa väljade kohal ning maandus 95. Krasnojarski jalaväepolgu Puiestee tänava äärsele õppeplatsile.

Vaatasin seda filmi ja üks asi trehvas meelde.

Tartu kuulus rätsepmeister Eduard Uusen, minu vanaisa, on oma mälestustes kirjutanud, et «minu lelle pool korteris oleku aegu tuli Tartusse kuulus vene lendur Utotškin, kes sooritas siin Tartus esmakordselt nähtavaid lende. Ta tegi ilusat raha. Minul laskis ta õmmelda kollase lenduri frensi.»

Sellel filmil seal Titanicu näitusel võib tõesti näha, kuidas Utotškin paneb heleda frentši lennuki peale ...

Ei ole meil TÜst ega Rockist pääsu*

Vaikselt, aga järjekindlalt seavad Rocki korvpallimeeskonna juhtkonnast tulevad laused kahtluse alla seda, millega me Tartus harjunud oleme.

Oleme harjunud, et Eesti meistriliigas on olnud ja on suur vastasseis Tartu ja Tallinna meeskonna vahel ning et vabatahtlikult ei anna me Kalev/Cramole jalatäitki maad Eesti parima korvpallimeeskonna tiitlist ära. Ka korvpallilinna tiitlist, sest need, kel on olnud võimalus kaasa lüüa kunagisel Tartu-Tallinna erinevate vanuseklasside linnavõistlusel, mäletavad, kui edasiviiv jõud see oli.

Oleme harjunud, et Balti liigas mängib Rock finaalipääsu eesmärgiga ning nüüd nõrgenenud Balti liigas pigem juba võidu peale.


Rock võidab kodus Antwerpeni meeskonda.
Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Oleme harjunud, et just Rock on see meeskond Tartus, kes toob siia eurosarja kaudu ka rahvusvahelise spordi hõngu, ja ei ole ta seal liigas sugugi olnud peksupoiss. Mis veel sellest hooajast rääkida, kui alagrupist saadi esikohaga edasi ning ka vahegrupis on käes kaks võitu kahest mängust. Üks aasta küll eksperimenteeriti ilma eurosarjata, kuid hiljem tunnistasid meeskonna juhidki, et see ei olnud kuigi tark otsus.

Niisugused on olnud Tartu korvpallimeeskonna sihid ja võimalused aastate jooksul ning ei näe küll põhjust, et neist lahti öelda.

Teisipäevases Eesti Päevalehes aga ütleb ülikooli kantsler Andres Liinat, et kui «peaksime täna alustama valgelt lehelt ja [ülikooli] spordiklubil poleks varasemast moraalset ja materiaalset kohustust tippmeeskonda hallata, siis me ei alustaks profispordist, vaid üliõpilasspordist». Sedalaadi mõtet on kantsler avaldanud varemgi.

Möödunud aastal rääkis Liinat jällegi Eesti Päevalehes – pealkirja all «Seadkem Rockile realistlikke ootusi» –, et meeskonnas oleksid üliõpilased ning et nad ei suuda profispordi võidujooksuga kaasa minna. «Vahepeal tekkisid meeskonnale esitatavate ootuste ja võimaluste vahel suured käärid,» ütles Liinat tookord.

Kui tõesti vaid üliõpilastega, kas siis mõlgub Liinatil meeles TÜ/Rocki konkureerimine vaid Tallinna tehnikaülikooli meeskonnaga. Või kuidas on ainult üliõpilastega võimalik täita eesmärke, mida Andres Liinat seadis meeskonnale eelmise hooaja lõpul. «Tahame endiselt Eesti meistrivõistlustel kulla saada, mängida regionaalses liigas ülemises otsas ja kindlasti ka ühes eurosarjas tegusid teha,» ütles ta maikuus.

Tegelikult ei ole meil ei TÜst ega Rockist siin Tartus pääsu. Ei ole pääsu, kui me ei taha vähendada pikka aega välja öeldud kolme eesmärki: Eesti meistri tiitel, milleks tuleb finaalis jagu saada just Kalev/Cramost, Balti liiga tipp ja eurosarjas vähemalt alagrupist edasi jõudmine. Ei ole pääsu ka sellest, et nende eesmärkide täitmiseks ei piisaks vaid Eesti mängijatest, ainult üliõpilastest rääkimata. Ei ole pääsu ka sellest, et just ülikool on olnud ja on see organisatsioon, kes on ainukesena võimeline seda vankrit Tartus eest vedama.

Muuseas, kui me Tartu Postimehes tegime Eesti korvpallimeistrivõistluste infograafikat ning panime ritta need Tartu meeskonnad läbi aegade, kes on võitnud Eesti meistri tiitli, olid need ikka ülikooliga seotud nimed: Tartu EASK, Tartu ÜSK, TRÜ, TÜ/Delta ... Kes vähegi korvpallilugu teab, mäletab, et neis ei toonud edu sugugi vaid üliõpilased.

Ma ei tahaks hästi ette kujutada, mis juhtuks, kui korvpallimeeskonna juhid eesotsas Andres Liinatiga tahaksid Tartu korvpalli harjumuspärast eksisteerimist tõesti vähendada ning arutaksid seda korvpalliplatsil Rocki mängu lõpus koos kõikide pealtvaatajatega (viimases mängus Antwerpeni vastu 1500).

Ei saa me ilma TÜta hakkama, kuid selge on ka see, et TÜ-l omaette on meie ootusi raske täita. Kui tahame edasi minna, siis peaks linn (ma ei pea siin silmas ainult linnavalitsust, aga kindlasti ka teda) linna tippmeeskonda tunduvalt rohkem toetama. Aga selles väljaütlemises pole ju tegelikult midagi uut.

*Ilmus Tartu Postimehes 23. jaanuaril 2014



Tartu Postimehe paariskülg Emajõe paadisadamatest (11.6.2013),
auhind Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil

Kuna minu eelmine blogi koos seal olnud tekstidega kadus äkki ja ootamatult kuhugi ... avarustesse, siis panen siia uude ka alustuseks mõned vanemad lood. Mõned, mis polegi ehk niiväga vananenud. Lihtsalt, et ei kaoks. Lihtsalt, et mäletaks. Vanematega alustangi, et siis järk-järgult värskeks saada. 

 

Aukartus linna ees (24.10.2013)

Minust oleks võinud saada Tartu linnapea. Mitte et ma ise selleks midagi teinud oleks või et ma seda kohta väärinuks, lihtsalt olud olid sellised.

1989. aasta kohalikel valimistel oli teistest selgelt edukam Rahvarinde ja roheliste liit. Kui need kaks poliitilist jõudu oleksid endi hulgast leidnud linnapeakandidaadi, oleks ta kindlasti ka valituks osutunud.

Ettepanek tehti mulle. Ma keeldusin.

Ilma et ma nüüd palju aastaid hiljem kõike toona juhtunut lahti hakkaks seletama, oli keeldumisel vähemalt kaks põhjust. Ma nägin oma paremat rolli mujal ning andsin endale ka selgelt aru, et ma ei saaks linna juhtimisega hästi hakkama. Aukartus selle ameti ees oli piisavalt suur. Muuseas, on tänini. Niisama ametikohale proovima minna – annab jumal ameti, annab ka oskused – ei olnud minu mõte, selle asemel olin kolm aastat kõvasti poliitikat teinud linnavolikogu liige.

Tookordses poliitilises olukorras ei saanud Rahvarinne loomulikult mind käskida linnapeakandidaadi staatust vastu võtta. Ei saanud eriti ka pealetükkivalt veenda, nii jäigi see teema üheks väikeseks ja varjatud hetkeks Tartu poliitikas ning minu elus.

Nüüd on olukord hoopis teine. Kohalikku poliitikat teevad ammu erakonnad. Võrreldes toonaste poliitiliste liikumistega on erakonnad selge struktuuri ja hierarhiaga, mis annab ka võimaluse jagada käske ja korraldusi. Vanu aegu tuletavad vaid natuke meelde nüüd Tartus ellu ärganud valimisliidud, kus on veel naiivset kambatunnet ja loodetavasti ka otsustamise vabadust.

See kõik on olnud vägagi normaalne areng.

Rahvarinde ning roheliste poiste ja tüdrukute ühendus pidigi lavalt lahkuma ning andma teatepulga üle erakondadele, kes on saanud järjest täiskasvanumaks. Kohalikku poliitikat peavadki vedama erakonnad – vähemalt suurtes linnades nagu Tartu –, valimisliidud on pigem anomaalne areng, mis näitab, et erakonnad ei ole siin linnas oma tööga päris korralikult hakkama saanud.

Aga olgu need poliitilised jõud siin kohapeal erakonnad või valimisliidud või kodanikeühendused või kes iganes, olgu neil kindlam või lõdvem organisatsioon või elukorraldus, ühest peaksid nad minu arvates lähtuma kõik. See on ... aukartus linna ees.

Kas sa oled ikka valmis ja väärt osalema kohalikus poliitikas, kas sa oled ikka valmis ja väärt asuma linnavalitsuse liikmeks? Mida tihedamini kohalikud poliitikud niisuguseid küsimusi endalt küsiksid, seda rohkem oleks neil aukartust linnaelu juhtimise ees. Seda rohkem mõtleksid nad asju läbi, enne kui asuvad midagi ütlema või tegema. Enne, kui hüppavad lavale, hakkavad juhtima või lasevad ennast nimetada esinumbriteks või linnapeakandidaatideks.

Loomulikult on valimised need, mis kujukalt näitavad, kas endalt ikka küsitakse. Või kas küsitakse enesekriitiliselt ja ausalt.

Valimistele tuleb välja ärimees, kes viimasel ajal on kuulsaks saanud oma äriprobleemide ja lausa pankrottidega, kuid nüüd lubab ta hakata lausa linnapeaks. Oma valimisbukletis hüüab ta tartlastele: mul on kogemusi, ma saan hakkama! Kus on siin aukartus linna ees?

Samas erakonnas kandideeriv teine ärimees kirjutab oma valimislipikul lubaduse, et kui viie aastaga pole linnaametnik saanud vähemalt osakonnajuhatajaks, siis lõpeb tema tööleping automaatselt ja rohkem ta omavalitsuse ametikohtadele kandideerida ei saaks.

Kui ei loeks seda must valgel, mõtleks, et oled valesti kuulnud. Mida küll mõtleb selle lause peale linnavalitsuse ametnik, kelle töö on väga vajalik ja kes on oma tööga pikalt hästi hakkama saanud? Et kui ülespoole ei tõuse, siis ma polegi korralik töötaja – paremal juhul kehitab ametnik õlgu, halvemal ütleb, et see poliitikasse pürgija on lihtsalt rumal. Linna ees see poliitikasse püüdleja küll aukartust ei tunne.

Või veel üks poliitik, aga teisest erakonnast, kes lubab Tartu linna lonkavad lennuühendused maailmaga korda ajada sellega, et ostab ise lennuki ... Tammsaarel oli selline mees nagu Köögertal, kes ka millegi ees aukartust ei tundnud. Ei ole see Köögertal raamatusse jäänud ühtigi!

Üks linnapeaks kandideerija saadab toimetusse arvamusartikli ning alustab seda lõiguga: «Sõidan ma ühel heal päeval Jakobi mäest üles. (Kes ei tea: tegu on munakivisillutisega, kitsa, aga kahesuunalise tänavaga.) Minu ees rühib, hambad ristis, üles mäkke jalgrattur, vastu aga tulevad pea katkematu voona autod. Ma ei söandanud temast tükk aega mööda sõita: mis siis, kui mõni tänavakivi loksub või on teistest kõrgem ja mees koperdab selle otsa? Tolle ratturi teekond tundus kõike muud kui turvaline.»

See ei ole kogemata artiklisse sattunud lohakusviga, see on linnapildi kirjeldus, millest suuresti lähtub kogu artikkel.

Meeleolukas mälupilt, kui sellel poleks ühte viga: Jakobi mägi pole enam ammu munakivisillutisega ... Kas tõesti, küsib hiljem ka linnapeakandidaat ise, kes väidetavalt ise pidevalt Tartu ja Tallinna vahet sõites sellest mäest üles ja alla sõidab. Küll sõidukiga. Kas niisuguses infoväljas, et mitte öelda infonäljas elades ikka saab kandideerida linnapeaks? Kui aukartust linna ees pole, siis ilmselt saab.

Aga aitab neist näidetest, valimiste ajal lähevad ka muidu tasakaalukad ja targad inimesed natuke peast segi.

Mis aga kosta selle peale, kui veel pärast valimisi eilseski lehes ütleb üks valituks osutunud riigikogu liige, et tema tuleb Tartu kohalikku poliitikasse vaid siis, kui saab abilinnapeaks.

Kuidas saab üks poliitik olla nii suureline? Vastus oleks ilmselt sama: kui aukartust linna ees pole, siis ilmselt saab.  

Või asjale teistmoodi vaadates. Kui erakond soovib, veenab, käsib ... siis saab. Peab. Ja siit algab selle loo teine osa.

See osa räägib sellest, et äkki on meil siin Tartus poliitikat liiga palju. Kohe ülemäära palju ühe linna valitsemiseks, mille peamine ülesanne on ju linnana hästi hakkama saada, linlaste elu hästi korraldada, linlasi teenindada ning linna korras hoida ja arendada.

Veel praeguse linnavõimu koalitsioonilepingus on punkt «Tööjaotus linna juhtimisel ja esindamisel» ning seal all alapunktid: Reformierakond täidab loodavas linnavalitsuses linnapea koha ning kahe abilinnapea kohad ning linnavolikogu aseesimehe koha; Isamaa ja Res Publica Liit täidab linnavolikogu esimehe koha ja loodavas linnavalitsuses kaks abilinnapea kohta.

Loomulikult pole selles midagi uut ega enneolematut, selline punkt on olnud ka varasemates koalitsioonilepingutes. Minu küsimus on: kas selline punkt ikka peab koalitsioonlepingus olema? Kas sellist punkti üldse peaks linnavalitsuse juhtimisega seoses olema?

Minu ettepanek on: ei pea.

Praegu mängime siin Tartuski vapralt järele suurt poliitikat (nii-öelda parlamendipoliitikat), kus on seadusandlik võim ja täidesaatev võim, kus ministrikohad valitsuses on poliitilised ning neid komplekteerivad erakonnad vastavalt kokkuleppele. Kohalikus poliitikas ei peaks seda järele tegema, kohalik elu peaks olema palju poliitikavabam.

Poliitika tegemise koht on Tartu linnavolikogu ja seal võiks seda poliitikat – linna arendamise poliitikat – olla nii, et veri ninast väljas. Piltlikult öeldes muidugi.

Kindlasti jagaks valimiste järel võimukoalitsiooni moodustanud erakonnad ära volikogu esimehe ja aseesimehe, ka volikogu komisjonide esimeeste jne kohad. Nii on olnud ja las nii jääda.

Aga sealt edasi – või allapoole, kuidas vaadata – võiks põhimõtteid muuta. Kui linnapea oleks ka edasi poliitiline figuur ja tema valiks ametisse volikogu, siis abilinnapeade ametisse kutsumine võiks olla linnapea ülesanne, kohustus, õnn ja rõõm ... (Muidugi ma arvan, et ka linnavalitsuse juht võiks tulevikus pigem olla apoliitiline tegevjuht kui poliitiline figuur, kuid las olla üks samm korraga.)

Volikogu valitud linnapea juhib meeskonda (linnavalitsust) ning tema võiks siis ka oma meeskonna ise luua, võttes abilinnapea kohtadele nii erakondade liikmeid kui ka mitteliikmeid. Neid, keda tema tahab ning õigeks ja linnale kasulikuks peab, mitte neid, keda võimuliidu moodustanud erakonnad nendele kohtadele suunavad.

Nii laieneksid oluliselt valikuvõimalused, nii oleks võimalik moodustada tegusamat linnavalitsust, nii ei satuks abilinnapeadeks juhuslikke parteilasi, nii ... suureneks linnapea vastutus ja sellega koos ka aukartus linna ees.

Põhjus, miks niiviisi asju muuta, on ju selgemast selgem – erakondade pingid on Tartus häbiväärselt lühikesed, et linnavalitsusse jätkuks liikmeid, kes seal tõesti hästi hakkama saaksid.

Põhjus niiviisi linnajuhtimist muuta tuleneb ka sellest, et Tartus on olnud näiteks juhtumeid, kui mõne valdkonna abilinnapea kohale oleks tegelikult hea spetsialist olemas, kuid ta kuulub «valesse» erakonda ning just see abilinnapea koht kuulub koalitsioonilepingu järgi hoopis teisele erakonnale.

Loll lugu: hea spetsialist ja talle paslik koht ei saa omavahel kokku, sest parteiline mõtlemine on üle linnale mõtlemisest.

Tartul oli veel mõni aeg tagasi väga hea rahanduse abilinnapea ning ei olnud tema süü, et koalitsioon lõhki läks. Nagu ei olnud ka tema ega linnagi süü, et suured parteibossid Tallinnas tolle rahanduse abilinnapea kodupartei hoopistükkis põhja lasksid.

Seeläbi aga kannatas Tartu linn, sest hea abilinnapea asemele pandi uue võimulepinguga sellel kohal kogemusteta noormees. Kui linnapead ei hoiaks käsist ja jalust parteiline mõtteviis ja koalitsioonilepingu punkt linnavalitsuse kohtade parteilisest jagamisest, saanuks linnapea ehk oma peaga ja julgemalt mõelda ning linn oleks säilitanud väga hea abilinnapea.

See pole ainus näide. On sellinegi, kus abilinnapea kohale asumise üle ei olnud ühel teisel parteilasel aega tundigi mõelda – nii on abilinnapea ise rääkinud –, sest parteile oli tähtis see koht kiiresti täita. See, et abilinnapeaks kutsutu polnud varem selle konkreetse valdkonnaga, mida ta juhtima pidi hakkama, kordagi tõsiselt kokku puutunud, ei tulnud tolle tunni aja jooksul muidugi kõne allagi.  

Kõigest sellest, mille võib kokku võtta kunagise Tartu linnapea ootamatult kõlanud sõnadega «Saan ameti, saan ka oskused», vabaneks siis, kui linnavalitsus poleks enam automaatselt poliitiline ega erakondade vahel jagatav, vaid (poliitilise) linnapea koostatud meeskond. Kuulugu sinna kes tahes tubli tegija, erakondlane või mitte.

Seega esimene pluss oleks: linnavalitsuse valik ja seeläbi kompetentsus suureneks. Usun, et Tartu-suguses linnas on piisavalt korraliku hariduse ja mänedžerioskustega inimesi, kes võiksid mõnda linnavaldkonda abilinnapeadena juhtida. Paraku ei pääse nad praegu löögile, sest eelduseks on erakonda kuulumine. Seda aga paljud ei taha.

Teiseks plussiks oleks, et sedakaudu suureneks volikogu roll linna poliitika väljatöötamisel.

Kurdame ju praegu kõik justkui ühendkooris, et linnavolikogust on saanud vaid kummitempel linnavalitsuse käes. Siis jääks poliitikaajamine aga volikogu pärusmaale ning kui ta ka siis oma rolli täita ei suuda, jääb tal vaid iseennast ja oma valitud liikmeid süüdistada. Kui volikogu saab nii poliitikas jälle tõsisemaks tegijaks, äkki hakkab siis ka mõni poliitik Tallinnast hindama seda väärilisema kohana ega näe ennast Tartu heaks tegutsemas vaid abilinnapea ametis.

Muidugi on sellel asjal veel üks aga. Võibolla isegi peamine.

Ka linnapeakandidaat ise peab sellele ametile mõeldes, sinna kandideerides ning ametit vastu võttes mõtlema eelkõige linnale endas, mitte endale linnas.

Kui nii mõeldaks, siis ei tuleks mõnel kandideerijal Tartu linn meelde ainult nelja aasta tagant valimiste eel; siis saaks mõni ehk aru, et Tartu linnapeaks ei saa kandideerida keskharidusega või et oma äriprobleeme ei saa olematuks unustada linnapea ametitoolile kippudes; siis ehk teeks mõni endale enne kandideerimist paremini selgeks, mida see linn ikkagi endast kujutab. Ja siis ei unustaks keegi neist ära seda, et selles ametis ollakse linlaste jaoks, mitte vastupidi.  

Nii, ja ainult nii näitaksid linna juhtimise peale mõtlevad inimesed, et neil on aukartus selle linna ees.

Mis siis aga juhtuks uutes oludes? Kui Tartu linnavalitsusse ei kuuluks enam automaatselt erakondade liikmed. Mis siis juhtuks, kui linnapea saaks ise omale meeskonna koostada? Mis siis juhtuks, kui Tartu leiaks endale hoopistükkis mitteparteilasest linnapea? Mis juhtuks, kui ...

Noh, need on nüüd küll miljoni dollari küsimused.

Tartu Postimehe paariskülg Vanemuise balletitrupist,
 auhind maailma ajalehtede kujunduskonkursil (2003)

    

Avalik maailm (11.3.2013)

Vana vabamüürlane Tiit Pruuli kirjutas 5. märtsil Postimehesse kolumni «Vabamüürlik maailm», kus ütleb, et mingeid saladusi ja võimustruktuure, mis juhiksid universumit, lihtsalt pole olemas. Vabamüürluse järjekordse hetkelainetuse harjal tahab Pruuli sellega tõenäoliselt väita, et laske neil oma salaseltsis tegutseda ja ärge tundke huvi, mida nad seal teevad. Ega nad ju millegi pöörasega tegele.

Usun, et ei tegele. Aga siiski ei tahaks lasta. Ei tahaks lasta seni, kuni vabamüürlased oma nimekirjad siin Eestis avalikustavad. Nii nagu on ammu avalikustanud näiteks Eesti Üliõpilaste Selts, kes vaba aja tulekul samuti üritas mängida suurt saladust.

Ei kukkunud pärast nimekirjade panekut veebi kokku ei EÜSi ega ka meie teiste maailm. Nüüd aga saame vajaduse korral nimekirjas näpuga järge ajada ning näiteks teada, kas mõni kõrge ameti määraja ning sellesse ametisse määratav on ühe seltsi liikmed või mitte. Kui ongi, ega selleski midagi pöörast ega kohe salaseltsilikku pole, kuid mida avalikumad on avalikes ametites olevate inimeste omavahelised suhted, seda vähem mõtleme, et igasuguste määramiste ja valimiste taga on pigem seltsisuhted kui võimed ja oskused.

Päris vabaks meie väike ja tihti korporatiivsusele kalduv ühiskond sellest nagunii ei saa – ei saa ju seadusega ette panna, et vabamüürlased või EÜSi liikmed ei tohi üksteise alluvuses avalikes ametites töötada. Seega oleks minu meelest kasulik, kui me mõtleme esmajärjekorras avalikust maailmast ning alles seejärel vabamüürlikust, must­­peadelikust, üliõpilasseltsilikust, erakondlikust või kasvõi ehitusmalevalikust maailmast. Mitte aga vastupidi.

Olen sellest varemgi kirjutanud, et tähtsate ametikohtade täitmiseks peetavad konkursid peaksid olema hästi avalikud. Tihti on seda ka juba olnud (näiteks Eesti Rahva Muuseumi direktori valimisel), kuid pahatihti öeldakse ikka veel, et kandidaate ei avalikustata, avalikuks saab vaid võitja. Mis oli lõppude lõpuks halba selles, et ka politsei- ja piirivalveameti juhi kohale kandideerinud kolm meest avalikult teada olid (halb oli see, et ühte neist ära ei valitud, sest just sellega pandi kõigile kolmele justkui negatiivne märk külge, mitte aga nende avalikustamisega)?

Avalikustamisega sai ju ka laiem üldsus võimaluse enam teada võimalikest variantidest meile nii olulise ametikoha täitmisel. Isegi kui üldsus valikus endas kaasa rääkida ei saa (meedia üldsuse aitajana aga sai küll ja seegi on oluline), siis selline kandidaatide avalikustamine näitab minu meelest usaldust ühiskonna ja selle liikmete vastu.

Ka Eesti Rahva Muuseumi direktori konkursil osalenud kuue kandidaadi avalikustamine ning sellega neile võimaluse andmine oma mõtteid meedias levitada oli minu meelest usaldus meie, ERMi praeguste ja tulevaste külastajate vastu. Paratamatult jääb ka niisuguse avalikkuse korral arvajaid, kes ei saa lahti mõttest, et siingi osutusid oluliseks parteisidemed. Kuid usun, et mida julgemalt me niisuguseid konkursse korraldame avalikult, seda väiksemaks jäävad uskumused salatubades otsustamisest.

Kõik sõltub nagu ikka inimestest. Ka mina astusin omal ajal Rotary klubisse. Ei juhtunud sellest midagi hullu ega vasturääkivust ajakirjaniku ametiga, kuni ühel päeval tulid järjekorras kaks klubivenda – kui õigesti mäletan, siis nii pidime üksteist kutsuma – minu juurde ning avaldasid lootust, et vennana võiks ma neid ajalehes positiivses valguses näidata. Midagi polnud teha, pärast sellist ettepanekut pidin ma klubist lahkuma. Ma valisin avaliku maailma.

Tahaks, et vana ajakirjanik Tiit Pruuligi valiks esimesena avaliku maailma ning aitaks kaasa, et ka vabamüürlaste nimekiri oleks Eestis avalik. Ei kuku sellest kokku ei meie teiste ega nende, vabamüürlaste maailm.

Tartu Postimehe paariskülg Tartu vanadest tööstushoonetest (5.2.2008),
auhind Euroopa kujunduskonkursil

   

Mõtisklus X-faktorist (18.2.2013)

Laupäevases AKs arutles suusaõppejõud Kaarel Zilmer pikalt Tartu suusamaratoni üle, kasutades oma juhendatava üliõpilase uurimistöö andmeid. Selles töös on üliõpilane Jakob Remmel püüdnud leida ka põhjusi, miks just Tartu maratonist sai suur ja tuntud suusaüritus.

AK artiklis on neist nimetatud tippsuusatajate kaasamist, Otepää MKga ühise sünergia tekitamist (kuigi maraton oli olemas ammu enne Otepää maailmakarikaetappi) ning näiteks ilmaolude kiuste maratonist siiski positiivse kuvandi loomist ja hoidmist. Aga ka julget ja kaugele ulatuvat tulevikuvisiooni. „Et asi aga pisut müstilisem oleks,” kirjutab Zilmer, „siis lisab Jakob Remmel põhilisi tegureid loetledes ka nn X-faktori, mis määras ehk selle, et just Tartu maratonist sai Eesti suurim ja tunnustatuim suusaüritus, mitte näiteks Keila maratonist.”

Ma arvan teadvat, mis oli see X-faktor!

See oli suurelt mõtlemine. Ja üks teine asi veel, aga selle ma ütlen välja kõige lõpus. Kui järele mõelda, siis tegelikult üks kolmas asi ka.

Tartu suusamaratonil Palu punktis.
Foto: Margus Ansu / Postimees

Nii et suurelt mõtlemine. Juba maratoni väljamõtlemise aegne legend enne aastat 1960 räägib, et tõukeks sai ajalehest loetud artikkel Vasaloppetist. Miks me ei võiks siinsamas teha midagi sarnast, olevat tookord mõelnud Herbert Abel, Tõnu Luik ja Jüri Kaljusto. Seega seati juba algusest peale niisugune üle jõu käiv eesmärk, et ainult nii – ja ainult nii! – saabki midagi suurt sündida.

Kui 1980. aastal maraton ümber pöörati ja Otepäält Tartusse ning järgmisest aastast peale Elvasse sõitma hakati, sai kolme mehe kunagine hull mõte juba reaalsema sihi. Kõigile suusatajatele anti stardinumber, kõik said protokolli kirja aja ja koha. Vasaloppetiga võrdseks muidugi niipea ei saadud, kuid tasapisi hakkas Tartu maraton soomlaste Finlandiahiihtole lähenema küll.

Just need kaks sõitu olidki Tartu maratoni korraldajatele eeskujuks, sest mõne aasta pärast pääseti neid juba ka oma silmaga vaatama. Sealt saadi palju ideid ning paljud neist – oli ju ikkagi kaheksakümnendate keskpaik, mäletate, mis riigis me siis elasime! – hakkasid tasapisi ikkagi teoks saama.

Kui tookordne korralduskomitee propagandatalituse ülem tuli ühel koosolekul välja ideega, et ka Tartu maratonil peaks olema värviline ja piltidega lõpuprotokoll nagu Finlandiahiihtol, olevat korralduskomitee esimees, tookordne Tartu parteisekretär Arno Almann öelnud: „Kas Kalmre tahab siin meil Läänt järele teha!” Tegelikult oli see öeldud nii tunnustavalt ja ergutavalt, et Tartu maraton saigi oma paksu ja piltidega – ei mäleta, aga vist kaante peal oli ka värvi – protokolli. See on vaid üks näide.

Nii oli juba siis Tartu maratoni tegijatel eesmärk mitte olla parem ainult Murmanski või Moskva maratonidest, mida samuti vaatamas käidi, vaid olla võrreldav just Soome, Rootsi ja Norra maratonidega. Hull eesmärk, aga ainult nii – ja ainult nii! – sünnivadki suured asjad.

Sama lugu oli ka maailma pikamaasuusatamise sarja Worldloppetiga, kuhu kõige innukamalt tõmbasid ja tõukasid Tartu maratoni just Finlandiahiihto korraldajad Risto ja Leila Rytökoski.

Ka see protsess algas palju varem kui „Eesti taasiseseisvumise järel pürgis see innukalt ka Worldloppeti tippmaratonide hulka”, nagu kirjutab AKs Kaarel Zilmer. Tõsi, Tartu maraton sai Worldloppeti liikmeks 1994. aastal, kuid minu arhiivis on esimene kiri sellise ideega Euroopasse Worldloppeti korraldajatele juba kevadest 1990.

Juba siis oli meil tekkinud idee Tartu maratonist kui tulevasest maailmasarja liikmest. Kuigi pidime Austriasse Robert Steinerile, kes tegeles Worldloppeti organisatsioonis just uute maratonidega, kirjutama, et „suured probleemid on meil majanduslikku laadi ning kindlasti on ka Austria televisioon vahendanud uudiseid Eestist, kus räägitakse kütusekriisist ja toiduainete kriisist”.

Seega oleks üks X-faktor kindlasti suurelt mõtlemine (olenemata oludest). Kolmas X-faktor on Tartu maratoni rada, mis asetsevat looduses nii hästi, et 1986. aastal siin käinud Finlandiahiihto pearajameister tahtis selle kohe ... ära osta.

Aga see teine X-faktor – äkki see kõige tõelisem X-faktor –, mis määras selle, et just Tartu maratonist sai see, mis loo alguses juba kirjas, see teine ... on see, et maraton sündis ja seda korraldatakse just Tartus. Tahtmine olla milleski väga suur ja parim ning selle heaks ka kõike välja pannes tegutseda, ja seda ka kõiki ja kõike kokku võttes suuta, ongi just selle linna trump.

Vahur Kalmre

teinud maratoni osalejana, korraldajana ja ajakirjanikuna

Terve Tartu Postimees kirjutas ja näitas Tartu suusamaratonist (18.2.2013)

Nii lollid me nüüd ka pole (11.2.2013)

Kui Isamaa ja Res Publica Liit Tartus kevadel 2011 taas võimule hakkas saama, oli nende üks peamisi lubadusi katseprojekt tasuta bussiliiniga. Kui Reformierakond IRLi võimukoalitsiooni võttis, muutus see lubadus kogu linnavõimu omaks. Lubadus kirjutati ka kahe erakonna koalitsioonilepingusse: kaalume Tartu põhiliinile tasuta bussiliikluse loomist.

Nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem, võib nentida, et lubadust pole täidetud. Tasuta bussiliiklust Tartus põhiliinil pole, katseprojektiga pole alustatud.

Kuidas ei ole, hüüatavad reformierakondlasest linnapea Urmas Kruuse ja riigikogu liige Margus Tsahkna (IRL) justkui ühest suust.

Urmas Kruuse vastas 11. jaanuaril Tartu Postimehes küsimusele «Kas te olete loobunud selle koalitsioonilepingu punkti täitmisest?» nii: «See punkt on klausliga ja osaliselt on see täidetud, sest Tartus on kaks tasuta bussiliini. Üks kesklinn–Prisma, teine kesklinn–Lõunakeskus. Kuigi need avas erasektor, võime linna kontekstis öelda, et teatud tasuta liinid meil on.»

Margus Tsahkna pareeris sama küsimuse 1. veebruari lehes hoopis vastusega, et seda peab küsima linnavalitsuse käest. Linnapea vastust, et osaliselt on see lubadus Lõunakeskuse ja Prisma ekspressliinidega täidetud, kommenteeris Tsahkna aga nii: «Formaalselt on tal õigus, aga need liinid maksavad kinni needsamad ettevõtjad.»

Mis see siis on! Linnavõim on jätnud oma lubaduse ja koalitsioonilepingu punkti täitmata, kuid üritab nüüd kellegi teise tegemist natuke ka enda arvele kirjutada ning sellega justkui päästa enda renomeed.

Kas nad tõesti ei saa aru, et see on vilets põhjendus. Kas tõesti arvavad kaks võimupoliitikut, et tartlasi saab niimoodi ära petta.

Tegelikult ei ole selles midagi ülihullu, kui mõni lubadus ja lepingupunkt jääbki täitmata. Selleks võib olla mitu täiesti normaalset ja arusaadavat põhjust. Võibolla oli lubadus liiga optimistlik, võibolla ei ole sellega veel tegelda jõutud, võibolla ei luba hilisem majandusanalüüs seda lubadust täita, võibolla on olud lihtsalt muutunud. Miks aga poliitikud ei julge seda tunnistada?

Selle asemel, et öelda otse ja ausalt, miks lubatu pole täidetud, hakkavad poliitikud otsima kummalisi kõverteid. Nii lollid me, valijad, nüüd ka pole, et sellest kohe aru ei saaks. Teisalt me küllap mõistaksime poliitikuid, kui nad ausalt oma tegematajätmisi selgitaksid.

Urmas Kruuse on olnud Tartu linnapea juba kuus aastat, poliitik on ta aastast 2002. Margus Tsahkna on olnud poliitikas mitmesugustel kohtadel aastast 2000. Kas pole juba piisavalt pikk aeg need asjad endale selgeks saada.

Tartu Postimehe paariskülg Jaani kirikust (29.6.2005),
auhind Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil

     

---

Tammele, ühele tippudest*  

Ma ei ole 5. keskkoolis ehk nüüdses Tamme gümnaa­­siumis käinud, ma olin 1. keskkooli ehk nüüdse Treffneri poiss. Meil aga oli 5. keskkoolist sõprusklass, kust üks tüdruk on meelde jäänud tänini.

Korvpallis 5. keskkool meile muidugi vastu ei saanud, ka koolipeod olid meil ja 2. keskkoolis ehk praeguses Härmas palju vingemad (pidudega jäime muidugi Härmale pikalt alla). Aga igasugustel olümpiaadidel oli 5. keskkool meile kõva konkurent ning tihti ka edukam.

Seega oli ja on Tamme gümnaasium minu meelest üks Tartu tippkoolidest, kes veavad Tartu kui kõva hariduslinna mainet (ei hakka siia tooma väljavõtteid eksamitabelitest, mis seda arvamust kinnitavad – kes tahab, vaadaku ise järele).

Nüüd aga ootab Tamme gümnaasiumi ees poolitamine ja gümnaasiumiosa viimine äärelinna väljale, mida nii mõnigi on nimetanud tuntud kooli lõhkumiseks.

Neljapäevases Tartu Postimehes ilmus sellest saagast pikk ja hea artikkel. Lugesin seda õige mitu korda, kuid ikka jäi mõni asi kummitama. Eelkõige just sellest osast, kuidas linnavõim oma otsuseid teeb ja need ellu viib.

Ma ei lugenud linnavõimu esindajate lausetest välja, miks poolitamist ikkagi vaja on. Mis annab kindluse, et pärast poolitamist ja kolimist säilib Tamme gümnaasium mitte ainult nime, vaid eelkõige tippsisuna. Muidugi ütlesid nad, et usuvad sellesse, kuid usk vajaks ka argumente nende vastu, kes veel ei usu. Räägiti vaid kinnisvarast ja rahast, justkui polekski olulisim koolist saadav hea haridus.

Jäi kummitama mingi kummaline jäärapäisus linnavõimu selgitustes. Linnavõim justkui ei tahakski laskuda vaidlustesse ühe gümnaasiumi sisulise tuleviku üle, vaid argumenteerib nii: meie oleme asja otsustanud ning nüüd tuleb see otsus nui neljaks ellu viia.

Ka gümnaasiumi mahtumisega vanale krundile Tammelinnas jääb õhku mõnigi küsimus. Võim väidab, et gümnaasiumiosas peab olema 540 õpilast ning nii suur kool sinna ei mahu. Ehk tõesti, kuid miks peab selle kooli gümnaasiumiosa olema just nii suur. Äkki võiks seal olla – ja see on nüüd lihtne matemaatika eriklassi päevilt 1. keskkoolis – kolm paralleelklassi gümnaasiumiosas ehk 3 x 36 x 3 = 324 õpilast. Kas selline kool mahuks? Mis oli linnavõimu vastus? Selliseid variante pole läbi mängitud. Ja kõik. Punkt. Ei vaidle. Punkt. Otsustatud. Punkt. Tehtud ...

Tartu linnavõim justkui kardab erandeid (kuigi üks erand Härma gümnaasiumi säilitamisega on juba niikui-nii tehtud). Erand nõuab alati põhjendamist, selgitust ja tööd – ja julgustki –, lihtsam on alati lüüa ühtmoodi.

Tallinn, näe, julgeb ja mõtleb omamoodi ning jätab nii mõnedki head gümnaasiumid lahutamata, kuid Tallinn ongi ju opositsioonis, tal pole justkui kohustust võimukoalitsiooni mõtteid tõrkumata ellu viia. Kas sealt tuleks otsida põhjust, miks Tartu nii ühes suunas tegutseb?

Muidugi ei saa keegi kindlalt väita, et niimoodi tapetakse Tamme gümnaasium. Kui kõrvutada spordiga, siis on ennegi mõni kuulus korvpalli- või jäähokimeeskond oma kuulsusrikka vana halli pidanud uue vastu vahetama. Vana kodu nutetakse küll taga, kuid see ei hävita meeskonda. Koht on tähtis, aga kui meeskonnal on jätkuvalt hinge, ei kao see kohavahetusega kohe ära.

Nii võib minna ka Tamme gümnaasiumiga. Selleks oleks vaja vähemalt kahte asja. Et uude kohta läheks samal tasemel meeskond (ehk siis direktor, õpetajad ja õpilased) ning et meeskonnaga läheksid kaasa ka fännid (ehk kooliellu ümber mõeldes vilistlased).

Tegelikult on just tulevase Tamme gümnaasiumi direktor paljuski selle protsessi võtmefiguur. Paraku tõuseb uue direktori ainuüksi ühest mõttest, et Tamme polevat kunagi gümnaasiumiharidust andnud, et see on nõukogudeaegne keskkool – kurat, me kõik oleme nõukogude ajast pärit, ka teie, 51-aastane direktor –, kahtlus, et see direktor pole küll hästi aru saanud, missuguse tippkooli etteotsa ta on pandud. Ja mis on tegelikult tema ülesanne.

Neid küsimärke on liiga palju selleks, et mitte olla nõus nendega, kes kardavad, et praegune protsess tähendab ikkagi tugeva ja traditsioonidega Tamme gümnaasiumi lõppu. Sellest on paganama kahju. Mis siis, et korvpallis nad meile, 1. keskkoolile, kohe kuidagi vastu ei saanud.      

* Järelehüüe see pole.

Tartu Postimehe esikülg (14.6.2011),
auhind Euroopa kujunduskonkursil

---

Suur linn (7.1.2013)

Tartus on rahvaloenduse andmetel 97 600 elanikku. Arv ei ole suur, seega pole ka meie linn arvust lähtuvalt teab mis suur. Pigem väikegi, milles mõned on näinud plusse, teised jälle miinuseid.

Tegelikult aga on mõisted suur ja väike nii suhtelised, et peamiselt otsustab meie endi sisetunne, kas tunneme ennast ühe või teisena.

Mina tunnen, et Tartu on suur linn. Mispärast?

Aastavahetuse ümbert leidsin mõtteid, mille sõnasabast kinni hakata. Tartu Postimehe küsitlusele vastates soovis Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm Tartule «igapäevast arusaama, kui suure osa Tartust ja tema kuvandist moodustab ülikool, ülikooli pärast siia tulevad ja siin elavad inimesed, arusaama, mille poolest Tartu erineb tuhandetest teistest sama suurtest linnadest maailmas».

Loomulikult on ülikool (ülikoolid, peaks muidugi ütlema) Tartu kese, mille ümber tiirleb väga suur osa linna elust. Ülikool annab haridust ja teeb teadust, kuid samal ajal harib inimesi ka palju laiemalt kui vaid nende valitud eriala.

Kui Volli Kalm valiti ülikooli uueks rektoriks, andis kohalik ajaleht talle ühe soovina kaasa sellise mõtte: «Ootame ülikoolist inimesi, kellel on lisaks tugevale teoreetilisele pagasile ka erialased praktilised oskused. Need laia silmaringiga haritlased ei pea just oskama duellil vehelda või jahiseltskonnas ratsutada, küll aga kaasa rääkida kultuurile ja ühiskonnale olulistel teemadel. Siiski, tantsida võiksid nad osata küll.»

Sellises harimistöös ei saa ülikool kindlasti üksi hakkama, linn peab ülikoolile appi tulema ning näiteks tänapäevasel kunstimuuseumil oleks üliõpilaste ja teistegi ülikooliga seotud inimeste harimises väga oluline koht.

Kui Tartu Postimees – küll suure fantaseerimisega pooleks – avaldas aasta esimeses numbris unistamise lugusid, võtsid mitmed kaasarääkijad neid ideid nii tõsiselt, et Poe tänava parki kavandatud kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu joonistus sai nii korralikku kriitikat, justkui oleks see juba olnud arhitektuurikavand.

Hullud ideed aga ongi sellepärast vajalikud, et need panevad mõtte liikuma. Ühe kindlasti panid, kui laenata see Facebookis kaasa rääkinud Merike Karolinilt: «Emajõge võiks põnevamalt ära kasutada. Linnaraamatukogu uus maja võiks ulatuda hoopis üle Emajõe. Nii et jõgi voolaks läbi raamatukogu. Ülejõel võiks siis olla nüüdisaegne noorte vabaaja- ja muusikakeskus või siis kunstimuuseum ...»

Kui linn peab ülikoolile nii mitmeski asjas appi tulema, siis ülikool peab ka kogukonnale, mille kese ta on, midagi tagasi andma. Haritud inimesi, seda muidugi. Häid mõtteid, seda mõistagi ka. Kuid ka tegevust, millega Tartu linn üksinda hakkama ei saa.

Kui Tartus on juba traditsioon, et linna tippmeeskond on ülikooli all mängiv korvpallimeeskond, siis peaks ülikooli roll olema ka sellele meeskonnale – ja selle kaudu kogu linnale – korraliku võistlushalli tegemine.

Plaanid selleks on olemas ning nagu ütles natuke enne aastalõppu ülikooli akadeemilise spordiklubi juhatuse liige Harry Lemberg: «Loomulikult on see eelkõige seotud ülikooli õppetööga, aga laiendaks ikkagi meeletult kogu regiooni sporditegevust. Järeltulevad põlved ei andestaks meile, kui me ei mõtleks ega tegutseks suurelt.»

See ongi Tartu unikaalne võimalus olla suur linn: kui ülikool ja kogukond teineteiselt saavad ja teineteisele annavad. Selles ma tunnengi Tartu suurust, mis ei sõltu üldsegi sellest, et meid on ikka alla saja tuhande. Küll tulevad ükskord ka rongid ja lennukid.

Tartu Postimehe paariskülg 100-aastastest (23.12.2009),
auhind Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil

---

Rock on tagasi. Mis saab edasi? (29.11.2012) 

Silmanähtavalt frustreeri­tud Zach Moss, prantslaste JDA Dijoni keskmängija, ütles pressikonverentsil pärast eurosarjas TÜ/Rocki korvpallimeeskonnalt saadud kaotust, et Rock rokkis täiega. Väga palju täpsemalt vist ei saagi öelda, mida Tartu meeskonna nimi endas kätkeb. Vaevalt et Prantsusmaa klubi korvpallur teab midagi mingist Eesti kohalikust õllemargist. Rock tähendabki rokkima, mis korvpalliplatsil tähendab ennastsalgavat, endastandvat, oskuslikku  ja ... valdava sooviga ka võitu toovat mängu.

Rockil on see hooaeg alanud hästi: Eesti liigas on saadud viis võitu, Balti liigas seitsme võidu kõrval ka üks kaotus, eurosarjas on võitude ja kaotuste arv võrdne (2/2).

Kokku seega 14 võitu ja kolm kaotust. Hooajaks seatud eesmärkide (Eesti meistri tiitel, Balti liigas play-off’i pääs ja eurosarjas alagrupist edasipääs) täitmine on hetkeseisuga täiesti reaalne.

Rocki mängu ootuses.
Foto: Margus Ansu / Postimees

Ka muudatusi on klubis sel hooajal tehtud üsna agaralt. Rocki nimi toodi taas tagasi, meeskonda värvati taas kolm leegionäri ja taas osaletakse eurosarjas.

Tõele au andes tuleb muidugi lisada, et sõna «taas» kasutamine eelmises lauses näitab selgelt, et need teod ei ole olnud uued, nendega taastati vaid aastatagune olukord.

Suuremaid-väiksemaid muutusi on olnud veel. Nimetagem kasvõi mängu ümbritsevaid emotsionaalseid asju: olgu selleks näiteks meeste efektsem tulemine platsile või mängujärgsed intervjuud, Rocki ajaloo sein ülikooli spordihoones või noormängijate tunnustamine mängu poolaegade vahel, sponsorite ja toetajate mängueelsed üritused, kus treenerid käivad mänguplaani tutvustamas, või fännide MTÜ loomine. 

Kõik need muutused näitavad, et Rockil on tahtmist tõeliseks klubiks saamise teel tublisti tegusid teha. Küll ükskord jõutakse ka meeskonna minevikutegijate särkide riputamiseni mänguhalli lakke (esimestena võiksid sinna tõusta näiteks Ernst Ehaveeru, Aleksei Tammiste ja Tanel Teini mängusärgid).

Kevadel kirjutasime linnapea ja ülikooli kantsleriga, et Tartu korvpallimeeskonna eesmärgid peaksid lähitulevikus olema suuremad, kui seni on olnud. Nimetasime toona Balti liiga võitu, aga ka mõne eurosarja finaali jõudmist ning tõime võimalikuks eeskujuks Riia VEFi meeskonna.

Nende eesmärkide täitmiseks tuleks veelgi edasi arendada korvpallimeeskonna ümber olevat organisatsiooni ning leida rohkem raha klubi ja meeskonna arendamiseks.

Eesmärk on suur, sest siit-sealt kuuldud andmete põhjal on näiteks Riia VEFi hooaja eelarve 3 miljonit eurot (Rockil kuuldavasti 0,73 miljonit eurot, Kalev/Cramol jällegi 1,2 miljonit, Lietuvos Rytasel kuuldavasti ka 3 miljonit, aga Kaunase Þalgirisel hoopis 10 miljonit eurot).

Selge, et niisuguse suure eesmärgi täitmisele saab kaasa aidata see, kui Tartu linn toetaks oma parimat ja populaarseimat pallimängumeeskonda rohkem kui varem.

Kindlasti ei tähendaks see vaid suurenevaid rahasummasid, mis linn korvpallimeeskonnale eraldaks (aga ka seda), vaid ka linna(valitsuse) selgemat ja tugevamat osalust korvpalliklubi juhtimisel ja otsuste tegemisel. Nii nagu kevadel ka ideega sai välja tuldud.

Praeguseks on teada, et tuleva aasta linnaeelarve eelnõusse on linnavalitsus sisse kirjutanud Rockile toetusena 92 000 eurot, see on sama summa, mis oli eelarves ka sel aastal.

Toetused on ette nähtud ka teistele meeskondadele: Bigbanki võrkpallimeeskonnale 37 000 eurot (sel aastal oli 27 000 eurot), Tammeka jalgpallimeeskonnale 25 000 ja Tartu jäähokimeeskonnale 18 000 eurot.
Kui augustis sõlmiti korvpallimeeskonna heaks ühiste kavatsuste protokoll (ülikool, ülikooli spordiklubi, linnavalitsus, Saku õlletehas), siis oli seal sees ka lause, et linnavalitsus esitab 1. detsembriks linnavolikogule ettepaneku Tartu korvpalliklubi asutamisel osalemiseks, mis muu hulgas sisaldaks pikaajalisi rahalisi kohustusi liikmemaksu või toetuse kaudu.

Kahtlane, kas 1. detsembriks linnavalitsus seda enam teha jõuab, kuid detsembrikuu jooksul peaks jõudma küll.

Siis saaks uuel aastal juba organisatsiooni muudatustega edasi minna, sest sealsamas ühiste kavatsuste protokollis on ka mõte: uue mittetulundusühingu (tingliku  nimetusega Tartu Korvpalliklubi) asutamiskoosolek peaks aset leidma enne 1. veebruari 2013.

Võrreldes praegusega on edasiareng kindlasti ka see, kui linn sõlmiks korvpallimeeskonna heaks ülikooli spordiklubiga lepingu, et iga-aastast toetust antakse näiteks vähemalt viie aasta jooksul.

Kui me aga tahame, et ühest pallimängumeeskonnast saaks Tartule veel tugevam – ka rahvusvahelistes sarjades edukas  – kaubamärk kui praegu (ja hetkel on see korvpallimeeskond, selles pole ju kahtlust), siis ilmselt peaks linna osalus selles veelgi kasvama.

Nagu öeldud, äkki võiks see olla ka miskit muud kui vaid otsetoetus meeskonnale. Aktiivsem osalemine tulevase klubi töös – seda muidugi.

Aga võib ka arvata, et kumb­ki eraldi – ülikool ja linn – Tartule korralikku spordihalli vist niipea ei ehita.
Aga mõlemad koos? Kasvõi sellesama praeguse ülikooli spordihoone renoveerimise tulemusena, mille plaanid on ülikoolil tegelikult nii või teisiti olemas.

Oluline pole ju omanik, oluline on tänapäevane spordihall.

Igasuguseid korvpalliklubile – aga miks mitte ka teistele võistkondadele – mõeldud asju ja tegevusi saab siis jälle juurde mõelda.

Et aga loo algus ja lõpp oleksid ühtemoodi, võiks lisada, et sama silmanähtavalt frustreeritud kui JDA Dijoni keskmängija Zach Moss, oli nädal hiljem, sellel teisipäevasel pressikonverentsil ka ukrainlaste Juþnõi Himiku peatreener Zoran Martic. Rocki enesekindlat võiduhimu kiitis temagi.

Tartu Postimehe paariskülg (6.3.2008),
Rock on saanud jagu Permi Ural Greitist

---

Tapvad sõnad. Tapvad teod (15.11.2012) 

Vaatan seda pilti ja külmavärinad tulevad peale. See pilt on tehtud teisipäevasel meeleavaldusel Tartu Raekoja platsil Reformierakonna kontori ees. Meeleavaldusel, mille korraldajad kutsusid üles vastu astuma valelikule poliitikale.

Foto: Kristjan Teedema / Postimees

«Aitab valedest!», «Meil on kõrini!», «Eesti vabaks. Valedest, hämamisest, ülbusest, ahnusest» ütlesid tõsise murega kirja pandud sõnad loosungitel, ja nende kõrval ka see pildil olev. Mis kutsub ... tapma!

See ei ole sekundi aega võtnud purtsatus ülesköetud emotsioonist, mis kaob õhku kui sähvatav tikk.
Seda loosungit tuli plaanida, seda loosungit tuli valmistada, seda tuli kirjutada, sellega tuli tänavale tulla. See oli päris pikk tegu, millega kutsutakse üles ... tapma kahte poliitikut. See on nii võigas üleskutse, et külmavärinad on väga nõrk võrdlus selle kirjeldamiseks.

Sõnad, mis võivad olla õudsed ja õõvastavad, tulevad meil suust ja käest, nagu me ei mõtlekski, mida need tegelikult tähendavad.

Poliitik maalib särkidele rahus sõnad «Kommarid ahju!» ja me ainult kihistame selle peale. Hiljem valitakse ta loomulikult parlamenti. Teine poliitik paneb selle särgi selga, läheb avalikule üritusele ja me vaatame teda peaaegu kui kangelast.

Haritlane kirjutab artikli ja ütleb, et meid valitsevad moraalsed värdjad. Me laigime Facebookis neid sõnu. Ja nüüd see loosung. Jälle sõnad, mille sisu on nii selge. Juhul kui me ikka oskame lugeda. Kui tahame.

Ja siis veel see tegu. Keegi võtab kirve (või mõne muu terariista), läheb sellega ilmselt päris pika maa Tartu tammikusse – ilmselt on ta (või nad) seda tegu pikalt plaaninud, sest peab ootama pimedamat aega – ning raiub seal halastamatult maha kunagise linnapea istutatud noore tamme. Salajane mõrv pimeduses, sest mis see teise inimese puu vihaga maharaiumine muud ikka on.

Mis toimub!? Meie hulgas on inimesi (neid tuli ainuüksi Tartu meeleavaldusele päris palju), kes arvavad, et osa erakondi on käitunud valesti, et osa poliitikuid ei ole väärt võimu juures olema, et rahvast kuulab kõrge võim liiga vähe, et ... et ... et ... Neid arvamusi ja tundeid väljendades aga oleme valmis kasutama ka sõnu, mis ütlevad «ahju!», «värdjad!», «võlla!». Ja käsi ei peatugi. Ja mõte ei ütlegi stopp!

Mõelgem sellele, meeleavaldajad, poliitikud, haritlased, võitlejad, muretsejad ... Mõelgem, mida sõna tähendab ja kui suur on sõna võim, enne kui käsi millekski tõuseb või suu paotub – selline on ühe kolmkümmend aastat ajakirjanik olnud kirjutaja soov.

---

Miljonikroonine õppetund  (28.2.2012)

Oletame, et ma asun 110 meetri tõkkejooksu starti. Reeglid, mis mulle ja mu konkurentidele ette antud, ütlevad, et me peame igaüks omal rajal jooksma 110 meetrit, ületama kümme tõket, mille kõrgus on 106,7 cm. Lihtne ja selge.

Ma ei käitu aga nii, nagu ette nähtud. Enne starti soojenduse ajal ma lähen ja kõrvaldan kümnest tõkkest viis – teised viis jätan paika, et tõkkejooksust ei kujuneks lihtsalt sprint. Tõkkeid ikkagi on. Nendest viiest tõkkest aga keeran kaks veel jooksurajaga pikkupidi, nii et saan neist mööda lipata. Kohtunikud kiidavad mind selle eest. Tehtud! Loomulikult ma võidan.

Kuigi see näide on ehk hullult konstrueeritud, võib öelda, et umbes nii on käitunud Tartu linnavalitsus, korraldades kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone arhitektuurivõistlust. Oli ju sellel võistlusel kaks peamist nõuet: detailplaneering, mis andis ette uue maja mõõdud ja asukoha, ning kahe asutuse soovid, mitu ruutmeetrit nad oma heaks eksisteerimiseks vajavad. Lihtne ja selge.

Paraku aga pidid võistluse korraldajad pärast nentima, et ükski võistlustöö ei vastanud esitatud nõuetele. Vähe sellest, abilinnapea Raimond Tamm lausus, et kui üritada võidutööd planeeringunõuetega vastavusse viia, tuleks nii raamatukogul kui kunstimuuseumil teha suuri järeleandmisi.

Kuidas seda nüüd tõkkejooksul juhtunuga võrrelda? Et kui võit ikkagi välja kuulutada, tuleks ka äravõetud tõkete kohtadest möödajooksmine kvalifitseerida tõkke ületamiseks, sest jooksusamm oli piisavalt pikk, et see hüppena näiks, kuigi tõket, mida ületada, polnudki ... Oi, jumal!

Muidugi tuleb veel lisada, et kuigi linnavalitsus andis jooksu võitjatele rahalised auhinnad siiski välja, ei anna kultuuriministeerium raha, et võitja olümpiamängudele saata. Ehk kui asi jälle ühismaja ehitamisele taandada, siis võitjad said hoolimata valskusest auhinnad kätte, kuid maja ehitama ei hakata, sest riik ei anna raha. «Selle konkursi tulemuste baasilt edasi minna ei ole võimalik,» ütles Tamm.

Niisugust reeglite ja nende rikkumiste pundart nagu nüüd ei ole Tartu linnavalitsus vist varem kokku keeranud. Üks käsi mõtleb välja reeglid (detailplaneeringu), teine käsi laseb konkursil neid reegleid rikkuda, kolmas käsi otsustab, et võitjaga ei sõlmita projekteerimiseks lepingut, ning neljas käsi ehk linnapea võtab asja kokku: nad ei olevatki tahtnud välja selgitada üksnes seda, kas mahub või mitte, nad olevat tahtnud näha, millist visiooni on võimalik selle hoone puhul kasutada. Punkt.

Ei ole punkt. Kogu see kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu arhitektuurivõistluse kammaijaa – vabandust kehva sõna pärast, aga nii see välja paistab – läheb maksma 60 000 eurot ehk miljon krooni. Läheks maksma veelgi enam, kui rahaks arvestada ka paljude ametnike tööaeg, mil nad võistlusega küll linnavalitsuses, küll þüriis, küll mujal on tegelnud. Nad oleksid võinud ju sellel ajal teha midagi targemat kui korraldada konkurssi, mille reeglitest ja nõuetest keegi kinni ei pea. Ja mille tulemust linnaruumis pole ega tule.

See on olnud nagu lumepall, mis ükskord veerema hakanud ning mida Urmas Kruuse linnavalitsus pole suutnud peatada. Lumepall sõitis linnavalitsusest üle ja kukkus üle Emajõe veere jõkke. Midagi ei jäänud järele. Ainult miljonikroonine arve. Kas selle linnavalitsuse õppetunnid ei lähe meile juba liiga kalliks ... See pole tegelikult küsimus. 

---

Käru on üsna kummuli (4.1.2012) 

Rockil on raske. Jah, just Rockil on raske, sest mitmed probleemid, mis kummitavad nüüd Tartu Ülikooli nime all mängivat Tartu korvpallimeeskonda, pärinevad veel Rocki ajast.

Pärast seda, kui meeskonnas üht liidrirolli täitnud Janar Talts lahkus palju suuremasse korvpalli, arvasid ja teadsid paljud, et meeskonna sees Taltsile asendajat ei ole. Hiljem tunnistas seda ka peatreener Indrek Visnapuu, kuigi alguses pakkus ta Taltsi koha täitjaks Asko Paadet. Ei suutnud Paade seda eelmisel, pole suutnud ka sel hooajal.

Näiteks oli Talts Balti liiga eelmise hooaja üheteistkümnes mängus platsil mängu kohta keskmiselt 26 minutit, Paade on selle hooaja üheksas mängus pääsenud platsile vaid keskmiselt kuueks ja pooleks minutiks mängu kohta.

Sellest tulenevad ka täiesti erinevad näitajad muudeski mänguelementides: punkte tõi Talts mängus keskmiselt 15,5, Paade on toonud 2,8; lauapallid on Taltsi kasuks 6,9:1,9; resultatiivseid sööte andis Talts mängu kohta keskmiselt 1,7, Paade on andnud 0,3. Ka visete sooritamine on justkui päev ja öö: kahepunktiviskeid tegi Talts oma mängudes kokku 86, Paade on teinud sel hooajal vaid 15, kolmepunktiviskeid saatis Talts teele 51, Paade on vastanud üheksaga.

Kustkohast küll võttis peatreener Visnapuu soovmõtte, et Paade suudab Taltsi asendada? Ei ole suutnud, näitas eelmine ja on näidanud seegi hooaeg, kuid otsust otsida sellele kohale mõni vähegi Taltsi masti mängija pole tänini.

Tõele au andes tuleb muidugi tunnistada, et ka palgad on Taltsil ja Paadel olnud erinevad. Taltsi stipendiumi kõrval, mis olevat olnud üheksa kuu peale 705 000 krooni, olevat Paadel see kahe aasta peale vaid 460 000 krooni.

Raha aga olevat TÜ meeskonnal küll, et vajaduse korral mõni korralik mängija eesliini juurde tuua, on mitmel pool väitnud ülikooli akadeemilise spordiklubi juht Andres Liinat. Ju ei ole meeskonna juhid pidanud seda vajalikuks.

Nii aga kerkib tahes-tahtmata küsimus, et võidud Balti liigas polegi sellele meeskonnale üliväga olulised? Ehk polegi, sest taas on just Liinat välja öelnud, et meeskonna sponsoreid huvitab eelkõige Eesti meistri tiitel... Tõele au andes tuleb muidugi Liinatile ja teistele meeskonna tüüri juures olevatele meestele meelde tuletada, et eelmise hooaja Eesti meistri tiitlist jäädi ilma kaotusega 0:4. Saadi Tallinnalt peksa, ei midagi muud.

Niikaua aga, kui Balti liigas mängitakse, ootavad meeskonna poolehoidjad, et ükskord saabub võitude palsam ka Tartu meeskonna mängijate ja treenerite hingele.

Seda enam, et võidud Balti liigas pole sugugi ainult emotsionaalne palsam, vaid ka täiesti materiaalne. Kuuldavasti saaks peatreener Indrek Visnapuu iga Balti liiga võidu eest palsamit 5000 krooni, treener Gert Kullamäe aga 1564 krooni. Võite aga on tulnud vähe, kaotusi palju enam.

Võite on tulnud nii vähe ja kaotusi nii palju, et Balti liiga põhiturniiri poole peal – kõigil meeskondadel on mängitud kümme mängu – võib vist küll väga suurte kahtlusteta välja öelda, et selleks hooajaks on TÜ meeskonnal play-off’i koht juba maha mängitud. Kolm võitu ja seitse kaotust annab praegu Tartu meeskonnale kaheksanda koha, play-off’i aga pääseb viis paremat.

Kuuendal-seitsmendal kohal olevatel Ventspilsi ja Juventuse meeskonnal on praegu kaks võitu enam kui TÜ-l. Viiendal kohal oleval Kalev/Cramol aga on tabelis kuus võitu ja neli kaotust ehk nad on olnud poole edukamad kui meite meeskond.

Mis maksab sellises tõsises võrdluses üks Eesti karikavõit (Visnapuule tooks kuuldavasti lisastipendiumina 20 000 krooni), seda võis pärast mängu väga kujukalt välja lugeda kalevlaste treeneri Alar Varraku väljaöeldust, et Eesti korvpalli ja Tartu treenerite töökoha huvides ei ole üks kaotus sugugi vale tegu... Kui Varraku meloodial jätkata, siis äkki hoopis vastupidi: Tartu korvpalli tulevikule mõeldes tegid Varrak ja Co niimoodi meile ehk hoopiski karuteene.

Poolteist aastat tagasi hõikas Tartu korvpallimeeskond välja ambitsioonika kolmeaastase kava kasvatada siin üles korralik ja läbilöögivõimeline meeskond (justkui seda varem poleks olnud!). Pool sellest ajast on möödas, kuid võrreldes mõne aasta taguse meeskonnaga on uus meeskond selgelt allapoole käinud ning vähegi ambitsioonikat plaani ei paista enam kusagilt.

Näiteks hooajal 2008/2009 lasti vastastel Balti liiga põhiturniiril visata keskmiselt 79,4 punkti mängus, 2009/2010. hooajal 74,9 punkti ja 2010/2011. hooajal 73,5 punkti, sel hooajal on aga TÜ meeskond lasknud endale kümne mänguga visata keskmiselt 88,2 punkti. Sellega ollakse Balti liigas kõige viimasel kohal ja see punktisumma näitab ju selgelt, et kaitsemänguga on meeskonnal üsna kehvasti.
Aga just kaitsemängust pidavat algama korvpall, on rääkinud palju targad treenerid, mängi sa rünnakul kiiret või vähem kiiret korvpalli.

Viimases Balti liiga mängus lajatas Šiauliai juba esimesel poolajal Tartu meeskonna korvi 61 punkti, nii et peatreener pidi pärast tunnistama, et «oma rünnakuga saime veel enam-vähem hakkama, aga kaitses harutati meid täiesti lahti ja sellest ka kaotus». Kui vastane harutab meie meeskonna kaitse täiesti lahti, siis on vastase plaan ja treenerid järelikult paremad kui meie omad... Kas see on väga vale järeldus?

Tegelikult aga näib meeskonna juhil Liinatil ilmselt õigus olevat ning tema sõnu – selle meeskonna eesmärk on Eesti meistri tiitel – on meeskonna treenerid tahes-tahtmata võtnud kui väljaöeldud käsku. Miks muidu on peatreener Indrek Visnapuu mitmel korral rõhutanud, et meeskonna kokkukasvamine nõuab aega.

Muidugi on tal ühelt poolt vaadates õigus, meeskonna kokkukasvamine võtab oma aja. Teiselt poolt aga näitab seesuguse mõtte pidev rõhutamine, et oma alateadvuses näevadki TÜ treenerid oma ülesannet Eesti meistriliiga finaaliks valmistumisel. Liinat ju nii käskis!

Nii ongi Tartus nüüd vaid Eesti meistri tiitlile võistlev meeskond, kuid see on vilets eesmärk meie linna meeskonnale. Maikuuni on ju veel aega ja küll jõuab selleks ka midagi kokku kasvatada. Paraku aga mängitakse paljud otsustavad mängud just esimesel poolaastal (pool Balti liiga põhiturniiri ja Euroopa alagrupimängud, kui seal veel osaleti), millega otsustatakse, kas see meeskond on väärt ka rahvusvahelisel väljakul või mitte.

TÜ pole seda väärtust endas leidnud ja näib, et seda väärtust pole ka omale eesmärgiks seatud. Kui oleks, oleks meeskonda juba komplekteeritud niimoodi, et kolmeaastase projekti kinnituseks oleks siia otsitud riskantseid noormängijaid ning paar-kolm vana ja head kala, mitte aga veetud seda kummi ikka ja jälle igituttavate tartlastega.

Mis saab tartlastel olla Paade, Leppiku või Doronini vastu – vahvad vennad kõik! –, kui nad tahavad korvpalli mängida, kuid rahvusvahelisele edule kas või Balti liigas need mehed Tartu meeskonda enam ei vii, makstagu neile kas või veel enam palka (loe: stipendiumi) kui näiteks kuuldavasti Leppiku praegused 1 020 024 krooni kolme aasta peale.

Peatreener Indrek Visnapuu on mitmes intervjuus ja kommentaaris sarjanud oma mängijaid, kes tihti pole «valmis kogu minu edastatud infot korraga vastu võtma ja ellu viima». Ühes analüüsis lubas peatreener koguni saata mängijaid, kes tema arvatud tasemele ei vasta, Valka või Võrru asumisele.

Veel ühes loos viitas peatreener mingisugustele mentaalsetele probleemidele, mis mängijatel korralikult mängida ei lase. Ühes Tartu Postimehele antud intervjuus kasutas Visnapuu nii palju sõna «mina», et seda märkasid ka meeskonnale veel lähemal olijad kui fännid või ajakirjanikud.

Visnapuule tuleb au anda, sest oma rida ajab ta järelejätmatult ja vastuvaidlematult. «Ma olen perfektsionist ja idealist, kes tahaks näha, et kõik asjad toimivad kohe,» on ta tunnistanud oma linna kohalikule lehele.
Näib, et Visnapuule on kõrgemalt poolt antud niisugune võim selle meeskonna üle otsustamiseks – mitte ainult mängijate, vaid ka abipersonali töö ja töökaotuse üle –, et mina-lähenemine on tal meie-lähenemist oluliselt vähendanud. Võib-olla just sealt tulekski otsida meeskonnamängu – sest korvpall on meeskonnamäng! – probleemide põhjusi. Selline kehakeel peaks ju üle platsi Andres Liinatile hästi silma hakkama, kui ta ikkagi seda otsida tahab!

Paraku aga on sport niisugune lihtne ja otsekohene asi, et juttudega oma tee õigsusest, praegustest ilusatest kaotustest ja tuleviku võitude palsamist võib ju mõne aja püünel püsida – ja ehk isegi mõne juhi ära petta –, kuid treeneristipendium, kuuldavasti 1 575 000 krooni kolme aasta peale, tuleb välja teenida ka võitudega.

Ja võite on TÜ meeskonnal tõsises liigas ehk Balti liigas selgelt liiga vähe. Mäng, mida Tartu meeskond on näidanud Balti liiga esimeses pooles, ei anna ka erilist lootust, et neid palju rohkem juurde tuleks. Kaua sa kannatad kurbade naeru...

---