Nii lollid me nüüd ka pole (11.2.2013)

Kui Isamaa ja Res Publica Liit Tartus kevadel 2011 taas võimule hakkas saama, oli nende üks peamisi lubadusi katseprojekt tasuta bussiliiniga. Kui Reformierakond IRLi võimukoalitsiooni võttis, muutus see lubadus kogu linnavõimu omaks. Lubadus kirjutati ka kahe erakonna koalitsioonilepingusse: kaalume Tartu põhiliinile tasuta bussiliikluse loomist.

Nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem, võib nentida, et lubadust pole täidetud. Tasuta bussiliiklust Tartus põhiliinil pole, katseprojektiga pole alustatud.

Kuidas ei ole, hüüatavad reformierakondlasest linnapea Urmas Kruuse ja riigikogu liige Margus Tsahkna (IRL) justkui ühest suust.

Urmas Kruuse vastas 11. jaanuaril Tartu Postimehes küsimusele «Kas te olete loobunud selle koalitsioonilepingu punkti täitmisest?» nii: «See punkt on klausliga ja osaliselt on see täidetud, sest Tartus on kaks tasuta bussiliini. Üks kesklinn–Prisma, teine kesklinn–Lõunakeskus. Kuigi need avas erasektor, võime linna kontekstis öelda, et teatud tasuta liinid meil on.»

Margus Tsahkna pareeris sama küsimuse 1. veebruari lehes hoopis vastusega, et seda peab küsima linnavalitsuse käest. Linnapea vastust, et osaliselt on see lubadus Lõunakeskuse ja Prisma ekspressliinidega täidetud, kommenteeris Tsahkna aga nii: «Formaalselt on tal õigus, aga need liinid maksavad kinni needsamad ettevõtjad.»

Mis see siis on! Linnavõim on jätnud oma lubaduse ja koalitsioonilepingu punkti täitmata, kuid üritab nüüd kellegi teise tegemist natuke ka enda arvele kirjutada ning sellega justkui päästa enda renomeed.

Kas nad tõesti ei saa aru, et see on vilets põhjendus. Kas tõesti arvavad kaks võimupoliitikut, et tartlasi saab niimoodi ära petta.

Tegelikult ei ole selles midagi ülihullu, kui mõni lubadus ja lepingupunkt jääbki täitmata. Selleks võib olla mitu täiesti normaalset ja arusaadavat põhjust. Võibolla oli lubadus liiga optimistlik, võibolla ei ole sellega veel tegelda jõutud, võibolla ei luba hilisem majandusanalüüs seda lubadust täita, võibolla on olud lihtsalt muutunud. Miks aga poliitikud ei julge seda tunnistada?

Selle asemel, et öelda otse ja ausalt, miks lubatu pole täidetud, hakkavad poliitikud otsima kummalisi kõverteid. Nii lollid me, valijad, nüüd ka pole, et sellest kohe aru ei saaks. Teisalt me küllap mõistaksime poliitikuid, kui nad ausalt oma tegematajätmisi selgitaksid.

Urmas Kruuse on olnud Tartu linnapea juba kuus aastat, poliitik on ta aastast 2002. Margus Tsahkna on olnud poliitikas mitmesugustel kohtadel aastast 2000. Kas pole juba piisavalt pikk aeg need asjad endale selgeks saada.

Tartu Postimehe paariskülg Jaani kirikust (29.6.2005),
auhind Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil

     

---

Tammele, ühele tippudest*  

Ma ei ole 5. keskkoolis ehk nüüdses Tamme gümnaa­­siumis käinud, ma olin 1. keskkooli ehk nüüdse Treffneri poiss. Meil aga oli 5. keskkoolist sõprusklass, kust üks tüdruk on meelde jäänud tänini.

Korvpallis 5. keskkool meile muidugi vastu ei saanud, ka koolipeod olid meil ja 2. keskkoolis ehk praeguses Härmas palju vingemad (pidudega jäime muidugi Härmale pikalt alla). Aga igasugustel olümpiaadidel oli 5. keskkool meile kõva konkurent ning tihti ka edukam.

Seega oli ja on Tamme gümnaasium minu meelest üks Tartu tippkoolidest, kes veavad Tartu kui kõva hariduslinna mainet (ei hakka siia tooma väljavõtteid eksamitabelitest, mis seda arvamust kinnitavad – kes tahab, vaadaku ise järele).

Nüüd aga ootab Tamme gümnaasiumi ees poolitamine ja gümnaasiumiosa viimine äärelinna väljale, mida nii mõnigi on nimetanud tuntud kooli lõhkumiseks.

Neljapäevases Tartu Postimehes ilmus sellest saagast pikk ja hea artikkel. Lugesin seda õige mitu korda, kuid ikka jäi mõni asi kummitama. Eelkõige just sellest osast, kuidas linnavõim oma otsuseid teeb ja need ellu viib.

Ma ei lugenud linnavõimu esindajate lausetest välja, miks poolitamist ikkagi vaja on. Mis annab kindluse, et pärast poolitamist ja kolimist säilib Tamme gümnaasium mitte ainult nime, vaid eelkõige tippsisuna. Muidugi ütlesid nad, et usuvad sellesse, kuid usk vajaks ka argumente nende vastu, kes veel ei usu. Räägiti vaid kinnisvarast ja rahast, justkui polekski olulisim koolist saadav hea haridus.

Jäi kummitama mingi kummaline jäärapäisus linnavõimu selgitustes. Linnavõim justkui ei tahakski laskuda vaidlustesse ühe gümnaasiumi sisulise tuleviku üle, vaid argumenteerib nii: meie oleme asja otsustanud ning nüüd tuleb see otsus nui neljaks ellu viia.

Ka gümnaasiumi mahtumisega vanale krundile Tammelinnas jääb õhku mõnigi küsimus. Võim väidab, et gümnaasiumiosas peab olema 540 õpilast ning nii suur kool sinna ei mahu. Ehk tõesti, kuid miks peab selle kooli gümnaasiumiosa olema just nii suur. Äkki võiks seal olla – ja see on nüüd lihtne matemaatika eriklassi päevilt 1. keskkoolis – kolm paralleelklassi gümnaasiumiosas ehk 3 x 36 x 3 = 324 õpilast. Kas selline kool mahuks? Mis oli linnavõimu vastus? Selliseid variante pole läbi mängitud. Ja kõik. Punkt. Ei vaidle. Punkt. Otsustatud. Punkt. Tehtud ...

Tartu linnavõim justkui kardab erandeid (kuigi üks erand Härma gümnaasiumi säilitamisega on juba niikui-nii tehtud). Erand nõuab alati põhjendamist, selgitust ja tööd – ja julgustki –, lihtsam on alati lüüa ühtmoodi.

Tallinn, näe, julgeb ja mõtleb omamoodi ning jätab nii mõnedki head gümnaasiumid lahutamata, kuid Tallinn ongi ju opositsioonis, tal pole justkui kohustust võimukoalitsiooni mõtteid tõrkumata ellu viia. Kas sealt tuleks otsida põhjust, miks Tartu nii ühes suunas tegutseb?

Muidugi ei saa keegi kindlalt väita, et niimoodi tapetakse Tamme gümnaasium. Kui kõrvutada spordiga, siis on ennegi mõni kuulus korvpalli- või jäähokimeeskond oma kuulsusrikka vana halli pidanud uue vastu vahetama. Vana kodu nutetakse küll taga, kuid see ei hävita meeskonda. Koht on tähtis, aga kui meeskonnal on jätkuvalt hinge, ei kao see kohavahetusega kohe ära.

Nii võib minna ka Tamme gümnaasiumiga. Selleks oleks vaja vähemalt kahte asja. Et uude kohta läheks samal tasemel meeskond (ehk siis direktor, õpetajad ja õpilased) ning et meeskonnaga läheksid kaasa ka fännid (ehk kooliellu ümber mõeldes vilistlased).

Tegelikult on just tulevase Tamme gümnaasiumi direktor paljuski selle protsessi võtmefiguur. Paraku tõuseb uue direktori ainuüksi ühest mõttest, et Tamme polevat kunagi gümnaasiumiharidust andnud, et see on nõukogudeaegne keskkool – kurat, me kõik oleme nõukogude ajast pärit, ka teie, 51-aastane direktor –, kahtlus, et see direktor pole küll hästi aru saanud, missuguse tippkooli etteotsa ta on pandud. Ja mis on tegelikult tema ülesanne.

Neid küsimärke on liiga palju selleks, et mitte olla nõus nendega, kes kardavad, et praegune protsess tähendab ikkagi tugeva ja traditsioonidega Tamme gümnaasiumi lõppu. Sellest on paganama kahju. Mis siis, et korvpallis nad meile, 1. keskkoolile, kohe kuidagi vastu ei saanud.      

* Järelehüüe see pole.

Tartu Postimehe esikülg (14.6.2011),
auhind Euroopa kujunduskonkursil

---

Suur linn (7.1.2013)

Tartus on rahvaloenduse andmetel 97 600 elanikku. Arv ei ole suur, seega pole ka meie linn arvust lähtuvalt teab mis suur. Pigem väikegi, milles mõned on näinud plusse, teised jälle miinuseid.

Tegelikult aga on mõisted suur ja väike nii suhtelised, et peamiselt otsustab meie endi sisetunne, kas tunneme ennast ühe või teisena.

Mina tunnen, et Tartu on suur linn. Mispärast?

Aastavahetuse ümbert leidsin mõtteid, mille sõnasabast kinni hakata. Tartu Postimehe küsitlusele vastates soovis Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm Tartule «igapäevast arusaama, kui suure osa Tartust ja tema kuvandist moodustab ülikool, ülikooli pärast siia tulevad ja siin elavad inimesed, arusaama, mille poolest Tartu erineb tuhandetest teistest sama suurtest linnadest maailmas».

Loomulikult on ülikool (ülikoolid, peaks muidugi ütlema) Tartu kese, mille ümber tiirleb väga suur osa linna elust. Ülikool annab haridust ja teeb teadust, kuid samal ajal harib inimesi ka palju laiemalt kui vaid nende valitud eriala.

Kui Volli Kalm valiti ülikooli uueks rektoriks, andis kohalik ajaleht talle ühe soovina kaasa sellise mõtte: «Ootame ülikoolist inimesi, kellel on lisaks tugevale teoreetilisele pagasile ka erialased praktilised oskused. Need laia silmaringiga haritlased ei pea just oskama duellil vehelda või jahiseltskonnas ratsutada, küll aga kaasa rääkida kultuurile ja ühiskonnale olulistel teemadel. Siiski, tantsida võiksid nad osata küll.»

Sellises harimistöös ei saa ülikool kindlasti üksi hakkama, linn peab ülikoolile appi tulema ning näiteks tänapäevasel kunstimuuseumil oleks üliõpilaste ja teistegi ülikooliga seotud inimeste harimises väga oluline koht.

Kui Tartu Postimees – küll suure fantaseerimisega pooleks – avaldas aasta esimeses numbris unistamise lugusid, võtsid mitmed kaasarääkijad neid ideid nii tõsiselt, et Poe tänava parki kavandatud kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu joonistus sai nii korralikku kriitikat, justkui oleks see juba olnud arhitektuurikavand.

Hullud ideed aga ongi sellepärast vajalikud, et need panevad mõtte liikuma. Ühe kindlasti panid, kui laenata see Facebookis kaasa rääkinud Merike Karolinilt: «Emajõge võiks põnevamalt ära kasutada. Linnaraamatukogu uus maja võiks ulatuda hoopis üle Emajõe. Nii et jõgi voolaks läbi raamatukogu. Ülejõel võiks siis olla nüüdisaegne noorte vabaaja- ja muusikakeskus või siis kunstimuuseum ...»

Kui linn peab ülikoolile nii mitmeski asjas appi tulema, siis ülikool peab ka kogukonnale, mille kese ta on, midagi tagasi andma. Haritud inimesi, seda muidugi. Häid mõtteid, seda mõistagi ka. Kuid ka tegevust, millega Tartu linn üksinda hakkama ei saa.

Kui Tartus on juba traditsioon, et linna tippmeeskond on ülikooli all mängiv korvpallimeeskond, siis peaks ülikooli roll olema ka sellele meeskonnale – ja selle kaudu kogu linnale – korraliku võistlushalli tegemine.

Plaanid selleks on olemas ning nagu ütles natuke enne aastalõppu ülikooli akadeemilise spordiklubi juhatuse liige Harry Lemberg: «Loomulikult on see eelkõige seotud ülikooli õppetööga, aga laiendaks ikkagi meeletult kogu regiooni sporditegevust. Järeltulevad põlved ei andestaks meile, kui me ei mõtleks ega tegutseks suurelt.»

See ongi Tartu unikaalne võimalus olla suur linn: kui ülikool ja kogukond teineteiselt saavad ja teineteisele annavad. Selles ma tunnengi Tartu suurust, mis ei sõltu üldsegi sellest, et meid on ikka alla saja tuhande. Küll tulevad ükskord ka rongid ja lennukid.

Tartu Postimehe paariskülg 100-aastastest (23.12.2009),
auhind Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil

---

Rock on tagasi. Mis saab edasi? (29.11.2012) 

Silmanähtavalt frustreeri­tud Zach Moss, prantslaste JDA Dijoni keskmängija, ütles pressikonverentsil pärast eurosarjas TÜ/Rocki korvpallimeeskonnalt saadud kaotust, et Rock rokkis täiega. Väga palju täpsemalt vist ei saagi öelda, mida Tartu meeskonna nimi endas kätkeb. Vaevalt et Prantsusmaa klubi korvpallur teab midagi mingist Eesti kohalikust õllemargist. Rock tähendabki rokkima, mis korvpalliplatsil tähendab ennastsalgavat, endastandvat, oskuslikku  ja ... valdava sooviga ka võitu toovat mängu.

Rockil on see hooaeg alanud hästi: Eesti liigas on saadud viis võitu, Balti liigas seitsme võidu kõrval ka üks kaotus, eurosarjas on võitude ja kaotuste arv võrdne (2/2).

Kokku seega 14 võitu ja kolm kaotust. Hooajaks seatud eesmärkide (Eesti meistri tiitel, Balti liigas play-off’i pääs ja eurosarjas alagrupist edasipääs) täitmine on hetkeseisuga täiesti reaalne.

Rocki mängu ootuses.
Foto: Margus Ansu / Postimees

Ka muudatusi on klubis sel hooajal tehtud üsna agaralt. Rocki nimi toodi taas tagasi, meeskonda värvati taas kolm leegionäri ja taas osaletakse eurosarjas.

Tõele au andes tuleb muidugi lisada, et sõna «taas» kasutamine eelmises lauses näitab selgelt, et need teod ei ole olnud uued, nendega taastati vaid aastatagune olukord.

Suuremaid-väiksemaid muutusi on olnud veel. Nimetagem kasvõi mängu ümbritsevaid emotsionaalseid asju: olgu selleks näiteks meeste efektsem tulemine platsile või mängujärgsed intervjuud, Rocki ajaloo sein ülikooli spordihoones või noormängijate tunnustamine mängu poolaegade vahel, sponsorite ja toetajate mängueelsed üritused, kus treenerid käivad mänguplaani tutvustamas, või fännide MTÜ loomine. 

Kõik need muutused näitavad, et Rockil on tahtmist tõeliseks klubiks saamise teel tublisti tegusid teha. Küll ükskord jõutakse ka meeskonna minevikutegijate särkide riputamiseni mänguhalli lakke (esimestena võiksid sinna tõusta näiteks Ernst Ehaveeru, Aleksei Tammiste ja Tanel Teini mängusärgid).

Kevadel kirjutasime linnapea ja ülikooli kantsleriga, et Tartu korvpallimeeskonna eesmärgid peaksid lähitulevikus olema suuremad, kui seni on olnud. Nimetasime toona Balti liiga võitu, aga ka mõne eurosarja finaali jõudmist ning tõime võimalikuks eeskujuks Riia VEFi meeskonna.

Nende eesmärkide täitmiseks tuleks veelgi edasi arendada korvpallimeeskonna ümber olevat organisatsiooni ning leida rohkem raha klubi ja meeskonna arendamiseks.

Eesmärk on suur, sest siit-sealt kuuldud andmete põhjal on näiteks Riia VEFi hooaja eelarve 3 miljonit eurot (Rockil kuuldavasti 0,73 miljonit eurot, Kalev/Cramol jällegi 1,2 miljonit, Lietuvos Rytasel kuuldavasti ka 3 miljonit, aga Kaunase Þalgirisel hoopis 10 miljonit eurot).

Selge, et niisuguse suure eesmärgi täitmisele saab kaasa aidata see, kui Tartu linn toetaks oma parimat ja populaarseimat pallimängumeeskonda rohkem kui varem.

Kindlasti ei tähendaks see vaid suurenevaid rahasummasid, mis linn korvpallimeeskonnale eraldaks (aga ka seda), vaid ka linna(valitsuse) selgemat ja tugevamat osalust korvpalliklubi juhtimisel ja otsuste tegemisel. Nii nagu kevadel ka ideega sai välja tuldud.

Praeguseks on teada, et tuleva aasta linnaeelarve eelnõusse on linnavalitsus sisse kirjutanud Rockile toetusena 92 000 eurot, see on sama summa, mis oli eelarves ka sel aastal.

Toetused on ette nähtud ka teistele meeskondadele: Bigbanki võrkpallimeeskonnale 37 000 eurot (sel aastal oli 27 000 eurot), Tammeka jalgpallimeeskonnale 25 000 ja Tartu jäähokimeeskonnale 18 000 eurot.
Kui augustis sõlmiti korvpallimeeskonna heaks ühiste kavatsuste protokoll (ülikool, ülikooli spordiklubi, linnavalitsus, Saku õlletehas), siis oli seal sees ka lause, et linnavalitsus esitab 1. detsembriks linnavolikogule ettepaneku Tartu korvpalliklubi asutamisel osalemiseks, mis muu hulgas sisaldaks pikaajalisi rahalisi kohustusi liikmemaksu või toetuse kaudu.

Kahtlane, kas 1. detsembriks linnavalitsus seda enam teha jõuab, kuid detsembrikuu jooksul peaks jõudma küll.

Siis saaks uuel aastal juba organisatsiooni muudatustega edasi minna, sest sealsamas ühiste kavatsuste protokollis on ka mõte: uue mittetulundusühingu (tingliku  nimetusega Tartu Korvpalliklubi) asutamiskoosolek peaks aset leidma enne 1. veebruari 2013.

Võrreldes praegusega on edasiareng kindlasti ka see, kui linn sõlmiks korvpallimeeskonna heaks ülikooli spordiklubiga lepingu, et iga-aastast toetust antakse näiteks vähemalt viie aasta jooksul.

Kui me aga tahame, et ühest pallimängumeeskonnast saaks Tartule veel tugevam – ka rahvusvahelistes sarjades edukas  – kaubamärk kui praegu (ja hetkel on see korvpallimeeskond, selles pole ju kahtlust), siis ilmselt peaks linna osalus selles veelgi kasvama.

Nagu öeldud, äkki võiks see olla ka miskit muud kui vaid otsetoetus meeskonnale. Aktiivsem osalemine tulevase klubi töös – seda muidugi.

Aga võib ka arvata, et kumb­ki eraldi – ülikool ja linn – Tartule korralikku spordihalli vist niipea ei ehita.
Aga mõlemad koos? Kasvõi sellesama praeguse ülikooli spordihoone renoveerimise tulemusena, mille plaanid on ülikoolil tegelikult nii või teisiti olemas.

Oluline pole ju omanik, oluline on tänapäevane spordihall.

Igasuguseid korvpalliklubile – aga miks mitte ka teistele võistkondadele – mõeldud asju ja tegevusi saab siis jälle juurde mõelda.

Et aga loo algus ja lõpp oleksid ühtemoodi, võiks lisada, et sama silmanähtavalt frustreeritud kui JDA Dijoni keskmängija Zach Moss, oli nädal hiljem, sellel teisipäevasel pressikonverentsil ka ukrainlaste Juþnõi Himiku peatreener Zoran Martic. Rocki enesekindlat võiduhimu kiitis temagi.

Tartu Postimehe paariskülg (6.3.2008),
Rock on saanud jagu Permi Ural Greitist

---

Tapvad sõnad. Tapvad teod (15.11.2012) 

Vaatan seda pilti ja külmavärinad tulevad peale. See pilt on tehtud teisipäevasel meeleavaldusel Tartu Raekoja platsil Reformierakonna kontori ees. Meeleavaldusel, mille korraldajad kutsusid üles vastu astuma valelikule poliitikale.

Foto: Kristjan Teedema / Postimees

«Aitab valedest!», «Meil on kõrini!», «Eesti vabaks. Valedest, hämamisest, ülbusest, ahnusest» ütlesid tõsise murega kirja pandud sõnad loosungitel, ja nende kõrval ka see pildil olev. Mis kutsub ... tapma!

See ei ole sekundi aega võtnud purtsatus ülesköetud emotsioonist, mis kaob õhku kui sähvatav tikk.
Seda loosungit tuli plaanida, seda loosungit tuli valmistada, seda tuli kirjutada, sellega tuli tänavale tulla. See oli päris pikk tegu, millega kutsutakse üles ... tapma kahte poliitikut. See on nii võigas üleskutse, et külmavärinad on väga nõrk võrdlus selle kirjeldamiseks.

Sõnad, mis võivad olla õudsed ja õõvastavad, tulevad meil suust ja käest, nagu me ei mõtlekski, mida need tegelikult tähendavad.

Poliitik maalib särkidele rahus sõnad «Kommarid ahju!» ja me ainult kihistame selle peale. Hiljem valitakse ta loomulikult parlamenti. Teine poliitik paneb selle särgi selga, läheb avalikule üritusele ja me vaatame teda peaaegu kui kangelast.

Haritlane kirjutab artikli ja ütleb, et meid valitsevad moraalsed värdjad. Me laigime Facebookis neid sõnu. Ja nüüd see loosung. Jälle sõnad, mille sisu on nii selge. Juhul kui me ikka oskame lugeda. Kui tahame.

Ja siis veel see tegu. Keegi võtab kirve (või mõne muu terariista), läheb sellega ilmselt päris pika maa Tartu tammikusse – ilmselt on ta (või nad) seda tegu pikalt plaaninud, sest peab ootama pimedamat aega – ning raiub seal halastamatult maha kunagise linnapea istutatud noore tamme. Salajane mõrv pimeduses, sest mis see teise inimese puu vihaga maharaiumine muud ikka on.

Mis toimub!? Meie hulgas on inimesi (neid tuli ainuüksi Tartu meeleavaldusele päris palju), kes arvavad, et osa erakondi on käitunud valesti, et osa poliitikuid ei ole väärt võimu juures olema, et rahvast kuulab kõrge võim liiga vähe, et ... et ... et ... Neid arvamusi ja tundeid väljendades aga oleme valmis kasutama ka sõnu, mis ütlevad «ahju!», «värdjad!», «võlla!». Ja käsi ei peatugi. Ja mõte ei ütlegi stopp!

Mõelgem sellele, meeleavaldajad, poliitikud, haritlased, võitlejad, muretsejad ... Mõelgem, mida sõna tähendab ja kui suur on sõna võim, enne kui käsi millekski tõuseb või suu paotub – selline on ühe kolmkümmend aastat ajakirjanik olnud kirjutaja soov.

---

Miljonikroonine õppetund  (28.2.2012)

Oletame, et ma asun 110 meetri tõkkejooksu starti. Reeglid, mis mulle ja mu konkurentidele ette antud, ütlevad, et me peame igaüks omal rajal jooksma 110 meetrit, ületama kümme tõket, mille kõrgus on 106,7 cm. Lihtne ja selge.

Ma ei käitu aga nii, nagu ette nähtud. Enne starti soojenduse ajal ma lähen ja kõrvaldan kümnest tõkkest viis – teised viis jätan paika, et tõkkejooksust ei kujuneks lihtsalt sprint. Tõkkeid ikkagi on. Nendest viiest tõkkest aga keeran kaks veel jooksurajaga pikkupidi, nii et saan neist mööda lipata. Kohtunikud kiidavad mind selle eest. Tehtud! Loomulikult ma võidan.

Kuigi see näide on ehk hullult konstrueeritud, võib öelda, et umbes nii on käitunud Tartu linnavalitsus, korraldades kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu ühishoone arhitektuurivõistlust. Oli ju sellel võistlusel kaks peamist nõuet: detailplaneering, mis andis ette uue maja mõõdud ja asukoha, ning kahe asutuse soovid, mitu ruutmeetrit nad oma heaks eksisteerimiseks vajavad. Lihtne ja selge.

Paraku aga pidid võistluse korraldajad pärast nentima, et ükski võistlustöö ei vastanud esitatud nõuetele. Vähe sellest, abilinnapea Raimond Tamm lausus, et kui üritada võidutööd planeeringunõuetega vastavusse viia, tuleks nii raamatukogul kui kunstimuuseumil teha suuri järeleandmisi.

Kuidas seda nüüd tõkkejooksul juhtunuga võrrelda? Et kui võit ikkagi välja kuulutada, tuleks ka äravõetud tõkete kohtadest möödajooksmine kvalifitseerida tõkke ületamiseks, sest jooksusamm oli piisavalt pikk, et see hüppena näiks, kuigi tõket, mida ületada, polnudki ... Oi, jumal!

Muidugi tuleb veel lisada, et kuigi linnavalitsus andis jooksu võitjatele rahalised auhinnad siiski välja, ei anna kultuuriministeerium raha, et võitja olümpiamängudele saata. Ehk kui asi jälle ühismaja ehitamisele taandada, siis võitjad said hoolimata valskusest auhinnad kätte, kuid maja ehitama ei hakata, sest riik ei anna raha. «Selle konkursi tulemuste baasilt edasi minna ei ole võimalik,» ütles Tamm.

Niisugust reeglite ja nende rikkumiste pundart nagu nüüd ei ole Tartu linnavalitsus vist varem kokku keeranud. Üks käsi mõtleb välja reeglid (detailplaneeringu), teine käsi laseb konkursil neid reegleid rikkuda, kolmas käsi otsustab, et võitjaga ei sõlmita projekteerimiseks lepingut, ning neljas käsi ehk linnapea võtab asja kokku: nad ei olevatki tahtnud välja selgitada üksnes seda, kas mahub või mitte, nad olevat tahtnud näha, millist visiooni on võimalik selle hoone puhul kasutada. Punkt.

Ei ole punkt. Kogu see kunstimuuseumi ja linnaraamatukogu arhitektuurivõistluse kammaijaa – vabandust kehva sõna pärast, aga nii see välja paistab – läheb maksma 60 000 eurot ehk miljon krooni. Läheks maksma veelgi enam, kui rahaks arvestada ka paljude ametnike tööaeg, mil nad võistlusega küll linnavalitsuses, küll þüriis, küll mujal on tegelnud. Nad oleksid võinud ju sellel ajal teha midagi targemat kui korraldada konkurssi, mille reeglitest ja nõuetest keegi kinni ei pea. Ja mille tulemust linnaruumis pole ega tule.

See on olnud nagu lumepall, mis ükskord veerema hakanud ning mida Urmas Kruuse linnavalitsus pole suutnud peatada. Lumepall sõitis linnavalitsusest üle ja kukkus üle Emajõe veere jõkke. Midagi ei jäänud järele. Ainult miljonikroonine arve. Kas selle linnavalitsuse õppetunnid ei lähe meile juba liiga kalliks ... See pole tegelikult küsimus. 

---

Käru on üsna kummuli (4.1.2012) 

Rockil on raske. Jah, just Rockil on raske, sest mitmed probleemid, mis kummitavad nüüd Tartu Ülikooli nime all mängivat Tartu korvpallimeeskonda, pärinevad veel Rocki ajast.

Pärast seda, kui meeskonnas üht liidrirolli täitnud Janar Talts lahkus palju suuremasse korvpalli, arvasid ja teadsid paljud, et meeskonna sees Taltsile asendajat ei ole. Hiljem tunnistas seda ka peatreener Indrek Visnapuu, kuigi alguses pakkus ta Taltsi koha täitjaks Asko Paadet. Ei suutnud Paade seda eelmisel, pole suutnud ka sel hooajal.

Näiteks oli Talts Balti liiga eelmise hooaja üheteistkümnes mängus platsil mängu kohta keskmiselt 26 minutit, Paade on selle hooaja üheksas mängus pääsenud platsile vaid keskmiselt kuueks ja pooleks minutiks mängu kohta.

Sellest tulenevad ka täiesti erinevad näitajad muudeski mänguelementides: punkte tõi Talts mängus keskmiselt 15,5, Paade on toonud 2,8; lauapallid on Taltsi kasuks 6,9:1,9; resultatiivseid sööte andis Talts mängu kohta keskmiselt 1,7, Paade on andnud 0,3. Ka visete sooritamine on justkui päev ja öö: kahepunktiviskeid tegi Talts oma mängudes kokku 86, Paade on teinud sel hooajal vaid 15, kolmepunktiviskeid saatis Talts teele 51, Paade on vastanud üheksaga.

Kustkohast küll võttis peatreener Visnapuu soovmõtte, et Paade suudab Taltsi asendada? Ei ole suutnud, näitas eelmine ja on näidanud seegi hooaeg, kuid otsust otsida sellele kohale mõni vähegi Taltsi masti mängija pole tänini.

Tõele au andes tuleb muidugi tunnistada, et ka palgad on Taltsil ja Paadel olnud erinevad. Taltsi stipendiumi kõrval, mis olevat olnud üheksa kuu peale 705 000 krooni, olevat Paadel see kahe aasta peale vaid 460 000 krooni.

Raha aga olevat TÜ meeskonnal küll, et vajaduse korral mõni korralik mängija eesliini juurde tuua, on mitmel pool väitnud ülikooli akadeemilise spordiklubi juht Andres Liinat. Ju ei ole meeskonna juhid pidanud seda vajalikuks.

Nii aga kerkib tahes-tahtmata küsimus, et võidud Balti liigas polegi sellele meeskonnale üliväga olulised? Ehk polegi, sest taas on just Liinat välja öelnud, et meeskonna sponsoreid huvitab eelkõige Eesti meistri tiitel... Tõele au andes tuleb muidugi Liinatile ja teistele meeskonna tüüri juures olevatele meestele meelde tuletada, et eelmise hooaja Eesti meistri tiitlist jäädi ilma kaotusega 0:4. Saadi Tallinnalt peksa, ei midagi muud.

Niikaua aga, kui Balti liigas mängitakse, ootavad meeskonna poolehoidjad, et ükskord saabub võitude palsam ka Tartu meeskonna mängijate ja treenerite hingele.

Seda enam, et võidud Balti liigas pole sugugi ainult emotsionaalne palsam, vaid ka täiesti materiaalne. Kuuldavasti saaks peatreener Indrek Visnapuu iga Balti liiga võidu eest palsamit 5000 krooni, treener Gert Kullamäe aga 1564 krooni. Võite aga on tulnud vähe, kaotusi palju enam.

Võite on tulnud nii vähe ja kaotusi nii palju, et Balti liiga põhiturniiri poole peal – kõigil meeskondadel on mängitud kümme mängu – võib vist küll väga suurte kahtlusteta välja öelda, et selleks hooajaks on TÜ meeskonnal play-off’i koht juba maha mängitud. Kolm võitu ja seitse kaotust annab praegu Tartu meeskonnale kaheksanda koha, play-off’i aga pääseb viis paremat.

Kuuendal-seitsmendal kohal olevatel Ventspilsi ja Juventuse meeskonnal on praegu kaks võitu enam kui TÜ-l. Viiendal kohal oleval Kalev/Cramol aga on tabelis kuus võitu ja neli kaotust ehk nad on olnud poole edukamad kui meite meeskond.

Mis maksab sellises tõsises võrdluses üks Eesti karikavõit (Visnapuule tooks kuuldavasti lisastipendiumina 20 000 krooni), seda võis pärast mängu väga kujukalt välja lugeda kalevlaste treeneri Alar Varraku väljaöeldust, et Eesti korvpalli ja Tartu treenerite töökoha huvides ei ole üks kaotus sugugi vale tegu... Kui Varraku meloodial jätkata, siis äkki hoopis vastupidi: Tartu korvpalli tulevikule mõeldes tegid Varrak ja Co niimoodi meile ehk hoopiski karuteene.

Poolteist aastat tagasi hõikas Tartu korvpallimeeskond välja ambitsioonika kolmeaastase kava kasvatada siin üles korralik ja läbilöögivõimeline meeskond (justkui seda varem poleks olnud!). Pool sellest ajast on möödas, kuid võrreldes mõne aasta taguse meeskonnaga on uus meeskond selgelt allapoole käinud ning vähegi ambitsioonikat plaani ei paista enam kusagilt.

Näiteks hooajal 2008/2009 lasti vastastel Balti liiga põhiturniiril visata keskmiselt 79,4 punkti mängus, 2009/2010. hooajal 74,9 punkti ja 2010/2011. hooajal 73,5 punkti, sel hooajal on aga TÜ meeskond lasknud endale kümne mänguga visata keskmiselt 88,2 punkti. Sellega ollakse Balti liigas kõige viimasel kohal ja see punktisumma näitab ju selgelt, et kaitsemänguga on meeskonnal üsna kehvasti.
Aga just kaitsemängust pidavat algama korvpall, on rääkinud palju targad treenerid, mängi sa rünnakul kiiret või vähem kiiret korvpalli.

Viimases Balti liiga mängus lajatas Šiauliai juba esimesel poolajal Tartu meeskonna korvi 61 punkti, nii et peatreener pidi pärast tunnistama, et «oma rünnakuga saime veel enam-vähem hakkama, aga kaitses harutati meid täiesti lahti ja sellest ka kaotus». Kui vastane harutab meie meeskonna kaitse täiesti lahti, siis on vastase plaan ja treenerid järelikult paremad kui meie omad... Kas see on väga vale järeldus?

Tegelikult aga näib meeskonna juhil Liinatil ilmselt õigus olevat ning tema sõnu – selle meeskonna eesmärk on Eesti meistri tiitel – on meeskonna treenerid tahes-tahtmata võtnud kui väljaöeldud käsku. Miks muidu on peatreener Indrek Visnapuu mitmel korral rõhutanud, et meeskonna kokkukasvamine nõuab aega.

Muidugi on tal ühelt poolt vaadates õigus, meeskonna kokkukasvamine võtab oma aja. Teiselt poolt aga näitab seesuguse mõtte pidev rõhutamine, et oma alateadvuses näevadki TÜ treenerid oma ülesannet Eesti meistriliiga finaaliks valmistumisel. Liinat ju nii käskis!

Nii ongi Tartus nüüd vaid Eesti meistri tiitlile võistlev meeskond, kuid see on vilets eesmärk meie linna meeskonnale. Maikuuni on ju veel aega ja küll jõuab selleks ka midagi kokku kasvatada. Paraku aga mängitakse paljud otsustavad mängud just esimesel poolaastal (pool Balti liiga põhiturniiri ja Euroopa alagrupimängud, kui seal veel osaleti), millega otsustatakse, kas see meeskond on väärt ka rahvusvahelisel väljakul või mitte.

TÜ pole seda väärtust endas leidnud ja näib, et seda väärtust pole ka omale eesmärgiks seatud. Kui oleks, oleks meeskonda juba komplekteeritud niimoodi, et kolmeaastase projekti kinnituseks oleks siia otsitud riskantseid noormängijaid ning paar-kolm vana ja head kala, mitte aga veetud seda kummi ikka ja jälle igituttavate tartlastega.

Mis saab tartlastel olla Paade, Leppiku või Doronini vastu – vahvad vennad kõik! –, kui nad tahavad korvpalli mängida, kuid rahvusvahelisele edule kas või Balti liigas need mehed Tartu meeskonda enam ei vii, makstagu neile kas või veel enam palka (loe: stipendiumi) kui näiteks kuuldavasti Leppiku praegused 1 020 024 krooni kolme aasta peale.

Peatreener Indrek Visnapuu on mitmes intervjuus ja kommentaaris sarjanud oma mängijaid, kes tihti pole «valmis kogu minu edastatud infot korraga vastu võtma ja ellu viima». Ühes analüüsis lubas peatreener koguni saata mängijaid, kes tema arvatud tasemele ei vasta, Valka või Võrru asumisele.

Veel ühes loos viitas peatreener mingisugustele mentaalsetele probleemidele, mis mängijatel korralikult mängida ei lase. Ühes Tartu Postimehele antud intervjuus kasutas Visnapuu nii palju sõna «mina», et seda märkasid ka meeskonnale veel lähemal olijad kui fännid või ajakirjanikud.

Visnapuule tuleb au anda, sest oma rida ajab ta järelejätmatult ja vastuvaidlematult. «Ma olen perfektsionist ja idealist, kes tahaks näha, et kõik asjad toimivad kohe,» on ta tunnistanud oma linna kohalikule lehele.
Näib, et Visnapuule on kõrgemalt poolt antud niisugune võim selle meeskonna üle otsustamiseks – mitte ainult mängijate, vaid ka abipersonali töö ja töökaotuse üle –, et mina-lähenemine on tal meie-lähenemist oluliselt vähendanud. Võib-olla just sealt tulekski otsida meeskonnamängu – sest korvpall on meeskonnamäng! – probleemide põhjusi. Selline kehakeel peaks ju üle platsi Andres Liinatile hästi silma hakkama, kui ta ikkagi seda otsida tahab!

Paraku aga on sport niisugune lihtne ja otsekohene asi, et juttudega oma tee õigsusest, praegustest ilusatest kaotustest ja tuleviku võitude palsamist võib ju mõne aja püünel püsida – ja ehk isegi mõne juhi ära petta –, kuid treeneristipendium, kuuldavasti 1 575 000 krooni kolme aasta peale, tuleb välja teenida ka võitudega.

Ja võite on TÜ meeskonnal tõsises liigas ehk Balti liigas selgelt liiga vähe. Mäng, mida Tartu meeskond on näidanud Balti liiga esimeses pooles, ei anna ka erilist lootust, et neid palju rohkem juurde tuleks. Kaua sa kannatad kurbade naeru...

---

Hullud naised (16.9.2011) 

Panin selle pealkirja juba siis mõttes ära, kui lugesin eelmisel aastal kahe naise, Rael Arteli ja Kaisa Eiche manifesti Tartu kunstikuu ülevõtmisest. Lühidalt ja ehk utreeritultki võiks selle kokku võtta umbes nii: kõik see, mis on kunstikuu sildi all varem siin linnas tehtud, on omade vahel nokitsemine, kuid meie tahame «sabast kinni saada rahvusvahelise kaasaegse kunstiskeene tegemistel».

Hullud naised, mõtlesin. Öelda, et kõik varasem on – pehmelt öeldes – olnud nagu olnud, nüüd alles tuleme meie ja teeme...

Rael Artel (vasakul) ja Kaisa Eiche. Sille Annuki foto

Sinnani oli kohaliku kunstikuu korraldamine käinud justkui graafiku alusel mööda Tartu kunstiinstitutsioone. Mõnikord tehti seda huvitavamalt, mõnikord igavamalt, kuid väga erilist tähelepanu väljaspool kunstiinstitutsioone see kuu kahjuks ei pälvinud. Oli lihtsalt üks üritus kümnete teiste samasuguste kõrval. Linn ei erutunud, võiks veidike paatoslikult väita.

Mõtlesin juba siis, aga ei söandanud välja öelda: ürituste vähesuse üle me siin Tartus küll väga kurta ei saa, niisugune festival aga tõuseks teistest üritustest esile ning saaks põnev ja räägitav olla ainult siis, kui suudaksime Tartusse tuua mõne maailmanime.

Justkui seda tõestavalt tegi ja teeb üks teine festival Tartus, kirjandusfestival Prima Vista. Nende 2009. aasta festivali tõmbenumber oli maailmamees Umberto Eco, 2010. aastal Venemaa kirjanik Dmitri Bõkov, 2011. aastal aga vene keeles kirjutav Iisraeli päritolu kirjanik Dina Rubina ja Inglismaa punkpoeet John Cooper Clarke.

Kindlasti ei tähenda see, et piisab ühe maailmanime kohalesaamisest ning kõik on sellega tehtud ja muule enam nii väga auru kulutama ei peagi. Kindlasti mitte. Küll aga teeb just maailmanimi tavapärase ürituse erilisemaks, huvitavamaks ja kindlasti ka räägitavamaks, mis ei ole sugugi vähetähtis.

Ehk nagu võis välja lugeda Rael Arteli ja Kaisa Eiche aastatagusest mõtteedendusest: oma naba imetlemine on küll vahva ja eneserahulolu pakkuv, kuid see ei tõsta meid iseendast kõrgemale.

Just sellelaadse soovi – tõusta iseendast kõrgemale – puudumine, tundub mulle, on pahatihti saanud meile saatuslikuks ning pannud Tartule külge provintsi igavese sildi. Provints oleme ja selleks jääme nagunii, aga miks mitte aeg-ajalt sellesse uskujaid ja uppujaid ehmatada.

Sedasama eelmist lõiku võiks soovitada lugeda ka näiteks nendel korvpallihuvilistel, kes iga hooaja alguses, keskel ja lõpus lõppematult kurdavad, miks küll on vaja meil siia osta välismaa mängijaid. Omadega oleks ju omasem. Kodusem.

Ainult sel ühel põhjusel: välismaa mängijad aitavad meil tõusta endast kõrgemale, kuhu me ilma nendeta ei küüni. Mina ei ole küll rahul, et Tartu korvpallimeeskond – aga tema asemele võib kirjutada julgelt ka mõne teise kultuuriinstitutsiooni – rahuldub võitudega Kohila või Rapla või isegi Liepaja meeskonna üle ning lihtsalt loobub vabatahtlikult enda mõõtmisest Euroopa tasemega.

Eelmisel aastal Rael Artel ja Kaisa Eiche lubasid, sel aastal on nad jõudnud teoni: Tartusse on toodud maailmanime Marina Abramovići loomingu näitus. Nagu aga ajaleht kirjutas, Abramović ise Tartusse siiski ei jõua.

Kahju, nii jääb vähemalt pool erilisusest ikkagi kätte saamata. Ajaleheinfo järgi olevat ta väga hõivatud oma suure näituse ettevalmistusega Moskvas, pealegi on meie linna ja muu maailma vahel nigel lennuühendus.

Näete, kõik on omavahel seotud.

Hullud naised on Tartule kasulikud, kuid ainuüksi nendest võib ikka jääda väheks. See aga on järgmine teema ning selle jaoks võiks juba ette panna mõttes pealkirja «Hääbuv Tartu».

Tartu Postimehe paariskülg Annelinnast (15.12.2009),
neid paariskülgi oli terve sari