Nüüd siis tuli Urmas Klaas. Teine, täiendatud trükk

Tartu linnapead taasiseseisvunud Eestis alates 1991
• Ants Veetõusme 21.11.1991 – 11.11.1993 (asus volikogu esimeheks)
• Väino Kull 11.11.1993 – 31.10.1996 (asus volikogu esimeheks)
• Tõnis Lukas 31.10.1996 – 3.4.1997 (avaldati umbusaldust)
• Roman Mugur 24.4.1997 – 10.9.1998
• Andrus Ansip 10.9.1998 – 23.9.2004 (asus majandusministriks)
• Laine Jänes 23.9.2004 – 2.4.2007 (asus kultuuriministriks)
• Urmas Kruuse 26.4.2007 – 25.3.2014 (asus tervise- ja tööministriks)

Niisuguse nimekirja pakub Tartu linnapeadest välja Tartu linna koduleht. Tegelikult võiks selles nimekirjas linnapeana olla ka Toomas Mendelson, kes oli alates 30. juunist 1987 Tartu täitevkomitee esimees, kuid kes pärast 1989. aasta kohalikke valimisi – küll veel rahvasaadikute nõukogu valimised, aga juba Rahvarinde ja roheliste vedamisel – nimetati juba Tartu linnapeaks (oli selles ametis 17. oktoobrini 1991).

Nüüd siis tuli Urmas Klaas.

Taas reformierakondlane, taas mitte otse Tartu kohalike poliitikute hulgast, taas mitte vahetult pärast kohalikke valimisi.

Nii ongi juba jõutud arvata, justkui poleks Urmas Klaasi saamine linnapeaks kuigi korrektne: ta ei osalenud Tartus viimatistel kohalikel valimistel, seega ei saanud ta linnapeaks pärast valimisi, seetõttu pole valijail olnud võimalust talle hääli andes või mitte andes arvamust avaldada, seega on ta partei tagatubade, mitte avalik linnapeakandidaat.

Urmas Klaas (paremal) on saanud linnavolikogu esimehelt Aadu
Mustalt kaela linnapea ametiraha. Margus Ansu foto

Tegelikult aga pole ükski viimatistest Tartu linnapeadest alustanud oma linnapeakarjääri vahetult pärast valimisi, vaid just valimiste vahepealsel ajal: Andrus Ansip 1998. aastal (valimised olid 1996), Laine Jänes 2004. aastal (valimised olid 2002) ja Urmas Kruuse 2007. aastal (valimised olid 2005). Küll on nimetatud linnapead järgnevatel valimistel oma staatust korralike häältesaakidega kinnitanud.

Seega pole küsimus selles.

Milles siis on küsimus?

Küsimus on selles, kas ja kuidas tõestab Urmas Klaas tartlastele, et on tõesti hea linnapea. Klaas on küll Tartus õppinud, töötanud ja elanud, kuid on selge, et selle linna probleemidesse pole ta viimasel ajal kuigivõrd süvenenud, nii et õppida on tal päris palju. Küsimus on selles, kellelt ta õpetust küsib ja võtab. Keda ta kuulab. Ei tahaks, et vaid mõnda inimest oma parteist.

Küsimus on selles, kas ja kuidas teeb Urmas Klaas korra majja linnavalitsuses, eriti linna ehituse ja arhitektuuriga seotud üksustes. Pärast möödunudaastast suurt skandaali pole siiani ei linnavalitsusest ega ka ehituse ja arhitektuuri juhtidelt tulnud avalikku ja selget selgitust, kas ja kuidas on muudetud töökorda, et edaspidi vältida isiklike huvide konflikti selles valdkonnas.

Küsimus on selles, kas ja kuidas suudab Urmas Klaas näidata, et see otsustamatus ja valede otsuste tegemine, mis saatis teda sihtasutuse Kultuurileht nõukogu liikmena Sirbi skandaali ajal, polegi talle iseloomulik.

Küsimus on selles, kas ja kuidas Urmas Klaas oskab üles leida just need küsimused, mis linlasi tõesti huvitavad ja mille kohta nad otsuseid ootavad, mitte minna populistlikku teed ja hakata taas rääkima rohelisest linnast või näiteks ülikooli kaasamisest linna arengusse. Need on ju siin nii iseenesestmõistetavad asjad, et neid ei pea pidevalt oma suurteks eesmärkideks kutsuma.

Küsimus on selles, kui mitu sammu suudab Urmas Klaas ja tema linnavalitsus oma otsuseid tehes ette näha. Aga eelkõige on küsimus selles, kas Urmas Klaas suudab tunnistada oma ja linnavalitsuse vigu ning tehtud otsuseid muuta. Elu pakub selliseid võimalusi. Kesklinna kohvikute elu mõjutav otsus on just üks selline võimalus.

Küsimus on selles, kas ja kuidas suudab Urmas Klaas lahendada selle umbsõlme, mis on tekkinud nn bussijaama kvartali ümber. Laiemalt kogu selles piirkonnas. Ajalugu tagasi kerida Klaas ei saa, nii et need hooned ja asutused, mis seal kvartalis on, sinna ka ilmselt pikaks ajaks jäävad, kuid nende kooseksisteerimine vajab palju selgemat, kindlamat ja kõikide linnakodanike huve arvestavat seisukohta. 

Küsimus on selles, kas ja kuidas suudab Urmas Klaas näidata, et tema linnavalitsus ei karda vabakondlikke ühendusi Tartus mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Esimene, kuid mitte üldsegi väike samm oleks veenda oma võimuliitu volikogus, et kahele valimisliidule antaks fraktsiooni õigused – kõik algabki ju esimestest sammudest. Tegudest.

Küsimus on selles, kas ja kuidas suudab Urmas Klaas ometi kord lahendada lahendamatu probleemi lasteaiakohtade puudusega Tartus.

Küsimus on selles, kas Urmas Klaas käib piisavalt palju jala, et märgata Tartu kõnniteid.

Küsimus on selles, kas Urmas Klaas söandab teha suuri või suuremaid otsuseid. Kusagil seal linnapea kabineti laua sahtlis peaks olema ettepanek laiapõhjalise korvpalliklubi loomiseks Tartus, millele ka linn toekamalt oma õla alla paneb. Eelmine linnapea jättiski selle sahtlisse. 

Küsimus on selles, kas ja kuidas tõuseb Urmas Klaas Lõuna-Eesti eeskõnelejaks Tallinnas, mis rolli tema eelkäija eriti endale võtta ei tahtnud. Tartu linnapea oluline roll on olla nii-öelda Tartu esimene kojamees, kuid sama tähtis on ka Tartu ja kogu Lõuna-Eesti huvide kaitsmine Tallinna võimukoridorides. Ei tohiks ju Tartu linnapea räägitavuselt Tallinna linnapeale väga pikalt alla jääda ...

Kindlasti on küsimus ka selles, kas Urmas Klaas jätkab allumist järjest süvenevale ja vastuvaidlemist välistavale stiilile, et linnavalitsuse koosseisu kuluvad vaid parteide liikmed või leiab ta endas tarkust ja söakust, et laiem valik oleks kasulikum linnale. Parteide pingid on Tartus juba ammu häbematult lühikesed. 

On palju küsimusi, millega Tartu linnapea Urmas Klaas kohe vastamisi seisab.

PS Minu meelest on nõme, kuidas kõikvõimalikud kiibitsejad on juba hakanud vaimukusi viskama linnapeakandidaadi perekonnanimega. Nimi ei riku meest, teod või tegematajätmised pahatihti küll.

Tartu Postimehe paariskülg aastast 2003,
auhind Euroopa ajalehtede kujunduskonkursilt

 

Ei tüki meie liivakasti!

 

Tartu parteipoliitikutel oli võimalus teha reveranss. Aga nad ei teinud. See räägib meie poliitikute kohta nii mõndagi.

Vastupidi varem antud lootusele ei toetanud Tartu linnavolikogu põhimääruskomisjon fraktsiooni moodustamise alampiiri langetamist seniselt viielt volinikult kolmele. Seda soovisid kohalikel valimistel volikokku pääsenud valimisliidud Vabakund ja Isamaaline Tartu Kodanik, kes said volikogus kumbki just kolm kohta: nii saaksid valimisliidud täpselt samasugused õigused, kui on praeguses Tartu volikogus erakondadel.

Veel detsembris antud intervjuus ütles volikogu esimees, keskerakondlane Aadu Must, et tema pole kuulnud, et keegi selle piiri alandamise vastu vaidleks. Nüüd hääletas Must komisjonis vastu. Nagu ka tema erakonnakaaslane Olev Raju.

 

Valimisliitude esindajad Tartu linnavolikogu istungil.
Margus Ansu / Postimees foto

Veel skisofreenilisemas olukorras on aga sotsid, kes eelmises volikogu koosseisus seisid just fraktsiooni alampiiri langetamise eest nii, et käiku anti koguni vastavat punkti sisaldav eelnõu: paragrahvi 21 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: «Volikogu fraktsiooni võivad moodustada vähemalt kolm volikogu liiget.» Saanud nüüd võimule, on see idee sotsidel unustatud – võimule saamise eest peab maksma! Komisjonis jäi sots Tõnu Ints erapooletuks.

 

Vastu olid ka reformierakondlased Triin Anette Kaasik ja Raimond Tamm, seega ei taha ükski Tartus võimul olev partei vabaühendusi täiesti ja täielikult oma mängumaale lasta.

 

Seda soovimatust vabaühendusi päriselt võrdselt kohelda saab välja lugeda ka idee tagasilükkamise põhjendustest. Vabaühenduste soovi vastu öeldi, et nii võib koostöövõime volikogus saada kahjustatud, kui kõigile anda nii palju võimalust kaasa rääkida ... Või et, kui valimisliitudel on kõik täisõigused, on volikogu väga ära killustunud ...

 

Mitmed parteilased on tagantjärele püüdnud põhjendada, et polevat õige valimistulemuste järgi muuta män-gureegeleid, justkui lähtuks idee kolmeliikmelisest fraktsioonist volikogus sellest, et valimisliidud said kolm mandaati. Selle põhjenduse laseb põhja aga seesama sotside kunagine eelnõu, mis esitati tookord volikogule hoopis valimiste vahel.

 

Näib, et kartus, et vabaühendustest tekkinud valimisliidud tulevad parteisid nende väljakujunenud mängumaal häirima, on ikka päris tõsine. Kui see nii ei oleks, saanuksid just nüüd parteid näidata, et vabaühenduste võtmine võrdsete partneritena on kasulik linnale, sest nii pääseb volikokku rohkem ideid. Ehk ka ootamatumaid ideid.

 

Tartus võimul olevad parteid saanuksid nii näidata, et nad aktsepteerivad laiemat poliitikat kui vaid parteides tehtav. Nad saanuksid näidata, et nad ei karda kaasa rääkimist, mis on ju seesama kuulus kaasamine, millest nii väga armastatakse sõnu teha.

 

Võimuparteid oleksid saanud teha reveransi, mis ju tegelikult poleks neilt mingit tükki ära võtnud. Aga parteide valmisolekust avatumaks poliitikaks oleks see andnud vihje küll. Nad ei teinud seda. Veel.

 

Nii või teisiti, äkki on selline piiri tõmbamine vabaühendustele hoopis kasulikki. Niimoodi anti neile üsna selgelt mõista, et nad on alles volikogu «kollanokad», kes niisama lihtsalt võrdseid õigusi ära teeninud pole.

 

See aga peaks – kui vabaühendused ikka võtavad tööd volikogus tõsiselt ja pikalt – andma neile innustust hakata veelgi aktiivsemalt linna asja ajama. Istuvaid poliitikuid tuleb pidevalt torkida, isegi kui ora ei ole nii pikk, et kohe nende paksust padjast läbi torkaks.

 

Tegelikult on parteipoliitikutel veel võimalus see reveranss teha. Kuigi komisjonis oldi vastu, jõuab see punkt ükskord ka kogu volikogu ette.

Tartu Postimehe paariskülg lastekodudest (2.2.2010),
auhind Euroopa kujunduskonkursil

Vanast kaubamajast. Kaasamise kunst

 

 
Tarbijate kooperatiivi juhid, kes teevad meile uue vana kaubamaja, alustasid targalt. Möödunud aasta kevadel pandi arhitektuurivõistluse tööd välja kaubamaja vaateakendele ning kõik, kes soovisid, said hääletuskasti juures või kohaliku lehe veebikeskkonnas oma lemmiku valida. Nii andsid linlased oma hinnangu tulevase keskuse võimalikule väljanägemisele.

Loomulikult hindas projekte ka žürii ja – loomulikult! – ei läinud selle arvamus päris kokku rahva omaga. Kuid ikkagi, hääletajatelt teise koha saanud töö sai ka žüriilt teise preemia, aga selle vahega, et esimest preemiat žürii välja ei andnudki.

Vana kaubamaja kadumine Tartust / Kristjan Teedema foto

Nii või teisiti, linlased said otsustajaid natuke mõjutada, sest nüüd teavad otsustajad, missuguste arhitektuurilahenduste poole kaldub linlaste soov. Otsustajad said jälle linlastele näidata, et nende arvamust küsitakse ja ehk isegi natuke ka arvestatakse. Ikkagi suur ehitus keset linna. Nii oli siis. Pärast seda on olnud vaikus.

Pärast linlastele pakutud hääletamist tegi žürii otsuse, mille järel kirjutas tarbijate kooperatiivi juhatuse esimees Tarmo Punger – tema teebki meile uue vana kaubamaja – kohalikku lehte järgmise lõigu: «Head mõtted ja ettepanekud on endiselt teretulnud, mistõttu avalikustatakse arendustöö vahetulemused igal võimalusel ja kui tuleb vähegi uute ideede vahel valida, soovime ikka kasutada linlaste abi.» Pärast seda on küll olnud vaikus.

Nüüd käib juba suure mürinaga vana kaubamaja lammutamine, kuid arendustööde avalikustamisest pole kuulda kippu ega kõppu. Ei jää vist üle muud kui jagada kohalikku lehte kirjutanud pensionäri muret: «Muidu on jälle nii, et keegi ei näita, ja, põmmdi!, tuligi kesklinna sammastega kaubamaja, mis suuremale osale tartlastest vaevalt et meeldib.» Kas läheb jälle nii?

Viimasel ajal räägitakse palju kaasamisest, kuigi midagi uut selles protsessis tegelikult ei ole. Linnas on suuremat sorti otsustamise ja tegemise – nagu näiteks praegune vana kaubamaja uuendamine – juures ikka olnud otsustajad-omanikud ja linlased. Paljude otsuste ja tegude juures kolmandana ka linnavõim.

Sellise kolmnurga puhul on alati üleval küsimus: kuidas see protsess käib, et kõik tunneksid ennast osalistena, eemalelükatutena aga mitte keegi. Linnavõim saab otsustajaid-omanikke mõjutada planeeringute ja ehituslubade kaudu ning linlastega peaks linnavõim arvestama kui oma tööandjatega (loe: valijatega), omanike ja linlaste vahel aga otseseost justkui pole.

Siin tulebki mängu tarkus, sest avalikus linnaruumis tegutseval omanikul on tegelikult kasulik linlasi kaasata.

See kasu on palju laiem kui konkreetne ootus, et rahulolevad linlased külastavad meeldivamat kohta äkki meelsamini. See kasu väljendub linlaste suhtumises otsustajatesse ja igapäevases tundes, et otsustajad-omanikud peavad kaaslinlasi oluliseks.

Muidugi oleks naiivne arvata, et linlased hakkavad niimoodi otsustama, missugune üks keskus – kui tulla tagasi uueneva vana kaubamaja juurde – peaks välja nägema. Kuid linlastele oma ideid varakult tutvustades, neid kaasa rääkima kutsudes ning pidevalt arengusuundumustega kursis hoides võtaksid omanikud maha mitmeid pingeid, mis muidu on lihtsad tekkima ning siis ka jääma pikalt vinduma. Näiteid pole ju vaja kaugelt otsida: Riia-Turu ristmiku ümber ja lähedusse kerkiv nn Tartu uus city on ju neist pingetest tulvil.

Ei söanda väita, et Tartu linnas tegutsevatel otsustajatel-omanikel ei jätku kaasamiseks oskusi.

Kuid söandan väita, et tihti ei jätku selleks tahtmist.

Tartu Postimehe paariskülg Tartus asuvatest
tehnoloogiafirmadest (2011),
Euroopa kujunduskonkursi auhind

 

Kollase frentši lugu

Muude asjade vahepeale üks väike lugu sellest, kuidas ühel hetkel erinevad ajad ja kohad, väga suured ja palju vähem suured, lausa väikesed sündmused ja inimesed omavahel koos kõlama hakkavad ...

Käisin Tallinnas Titanicu näitusel. Kohe näituse alguses jookseb vana filmilõik Tartust, aastast 1912. Aimata sellepärast, et Titanicu aastat ja aega 1912 ja kohalikku Eesti aastat ja aega 1912 omavahel siduda.

Tartu film näitab vene lenduri Sergei Utotškini demonstratsioonlendu Raadi lennuväljal, mille on filminud Johannes Pääsuke (nii üldiselt arvatakse, kuigi on ka teisi arvamusi). See juhtus 14. aprillil 1912. aastal, mil Utotškin tegi kahepinnalisel Farman tüüpi lennuaparaadil paar tiiru Raadi mõisa väljade kohal ning maandus 95. Krasnojarski jalaväepolgu Puiestee tänava äärsele õppeplatsile.

Vaatasin seda filmi ja üks asi trehvas meelde.

Tartu kuulus rätsepmeister Eduard Uusen, minu vanaisa, on oma mälestustes kirjutanud, et «minu lelle pool korteris oleku aegu tuli Tartusse kuulus vene lendur Utotškin, kes sooritas siin Tartus esmakordselt nähtavaid lende. Ta tegi ilusat raha. Minul laskis ta õmmelda kollase lenduri frensi.»

Sellel filmil seal Titanicu näitusel võib tõesti näha, kuidas Utotškin paneb heleda frentši lennuki peale ...

Ei ole meil TÜst ega Rockist pääsu*

Vaikselt, aga järjekindlalt seavad Rocki korvpallimeeskonna juhtkonnast tulevad laused kahtluse alla seda, millega me Tartus harjunud oleme.

Oleme harjunud, et Eesti meistriliigas on olnud ja on suur vastasseis Tartu ja Tallinna meeskonna vahel ning et vabatahtlikult ei anna me Kalev/Cramole jalatäitki maad Eesti parima korvpallimeeskonna tiitlist ära. Ka korvpallilinna tiitlist, sest need, kel on olnud võimalus kaasa lüüa kunagisel Tartu-Tallinna erinevate vanuseklasside linnavõistlusel, mäletavad, kui edasiviiv jõud see oli.

Oleme harjunud, et Balti liigas mängib Rock finaalipääsu eesmärgiga ning nüüd nõrgenenud Balti liigas pigem juba võidu peale.


Rock võidab kodus Antwerpeni meeskonda.
Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Oleme harjunud, et just Rock on see meeskond Tartus, kes toob siia eurosarja kaudu ka rahvusvahelise spordi hõngu, ja ei ole ta seal liigas sugugi olnud peksupoiss. Mis veel sellest hooajast rääkida, kui alagrupist saadi esikohaga edasi ning ka vahegrupis on käes kaks võitu kahest mängust. Üks aasta küll eksperimenteeriti ilma eurosarjata, kuid hiljem tunnistasid meeskonna juhidki, et see ei olnud kuigi tark otsus.

Niisugused on olnud Tartu korvpallimeeskonna sihid ja võimalused aastate jooksul ning ei näe küll põhjust, et neist lahti öelda.

Teisipäevases Eesti Päevalehes aga ütleb ülikooli kantsler Andres Liinat, et kui «peaksime täna alustama valgelt lehelt ja [ülikooli] spordiklubil poleks varasemast moraalset ja materiaalset kohustust tippmeeskonda hallata, siis me ei alustaks profispordist, vaid üliõpilasspordist». Sedalaadi mõtet on kantsler avaldanud varemgi.

Möödunud aastal rääkis Liinat jällegi Eesti Päevalehes – pealkirja all «Seadkem Rockile realistlikke ootusi» –, et meeskonnas oleksid üliõpilased ning et nad ei suuda profispordi võidujooksuga kaasa minna. «Vahepeal tekkisid meeskonnale esitatavate ootuste ja võimaluste vahel suured käärid,» ütles Liinat tookord.

Kui tõesti vaid üliõpilastega, kas siis mõlgub Liinatil meeles TÜ/Rocki konkureerimine vaid Tallinna tehnikaülikooli meeskonnaga. Või kuidas on ainult üliõpilastega võimalik täita eesmärke, mida Andres Liinat seadis meeskonnale eelmise hooaja lõpul. «Tahame endiselt Eesti meistrivõistlustel kulla saada, mängida regionaalses liigas ülemises otsas ja kindlasti ka ühes eurosarjas tegusid teha,» ütles ta maikuus.

Tegelikult ei ole meil ei TÜst ega Rockist siin Tartus pääsu. Ei ole pääsu, kui me ei taha vähendada pikka aega välja öeldud kolme eesmärki: Eesti meistri tiitel, milleks tuleb finaalis jagu saada just Kalev/Cramost, Balti liiga tipp ja eurosarjas vähemalt alagrupist edasi jõudmine. Ei ole pääsu ka sellest, et nende eesmärkide täitmiseks ei piisaks vaid Eesti mängijatest, ainult üliõpilastest rääkimata. Ei ole pääsu ka sellest, et just ülikool on olnud ja on see organisatsioon, kes on ainukesena võimeline seda vankrit Tartus eest vedama.

Muuseas, kui me Tartu Postimehes tegime Eesti korvpallimeistrivõistluste infograafikat ning panime ritta need Tartu meeskonnad läbi aegade, kes on võitnud Eesti meistri tiitli, olid need ikka ülikooliga seotud nimed: Tartu EASK, Tartu ÜSK, TRÜ, TÜ/Delta ... Kes vähegi korvpallilugu teab, mäletab, et neis ei toonud edu sugugi vaid üliõpilased.

Ma ei tahaks hästi ette kujutada, mis juhtuks, kui korvpallimeeskonna juhid eesotsas Andres Liinatiga tahaksid Tartu korvpalli harjumuspärast eksisteerimist tõesti vähendada ning arutaksid seda korvpalliplatsil Rocki mängu lõpus koos kõikide pealtvaatajatega (viimases mängus Antwerpeni vastu 1500).

Ei saa me ilma TÜta hakkama, kuid selge on ka see, et TÜ-l omaette on meie ootusi raske täita. Kui tahame edasi minna, siis peaks linn (ma ei pea siin silmas ainult linnavalitsust, aga kindlasti ka teda) linna tippmeeskonda tunduvalt rohkem toetama. Aga selles väljaütlemises pole ju tegelikult midagi uut.

*Ilmus Tartu Postimehes 23. jaanuaril 2014



Tartu Postimehe paariskülg Emajõe paadisadamatest (11.6.2013),
auhind Euroopa ajalehtede kujunduskonkursil

Kuna minu eelmine blogi koos seal olnud tekstidega kadus äkki ja ootamatult kuhugi ... avarustesse, siis panen siia uude ka alustuseks mõned vanemad lood. Mõned, mis polegi ehk niiväga vananenud. Lihtsalt, et ei kaoks. Lihtsalt, et mäletaks. Vanematega alustangi, et siis järk-järgult värskeks saada. 

 

Aukartus linna ees (24.10.2013)

Minust oleks võinud saada Tartu linnapea. Mitte et ma ise selleks midagi teinud oleks või et ma seda kohta väärinuks, lihtsalt olud olid sellised.

1989. aasta kohalikel valimistel oli teistest selgelt edukam Rahvarinde ja roheliste liit. Kui need kaks poliitilist jõudu oleksid endi hulgast leidnud linnapeakandidaadi, oleks ta kindlasti ka valituks osutunud.

Ettepanek tehti mulle. Ma keeldusin.

Ilma et ma nüüd palju aastaid hiljem kõike toona juhtunut lahti hakkaks seletama, oli keeldumisel vähemalt kaks põhjust. Ma nägin oma paremat rolli mujal ning andsin endale ka selgelt aru, et ma ei saaks linna juhtimisega hästi hakkama. Aukartus selle ameti ees oli piisavalt suur. Muuseas, on tänini. Niisama ametikohale proovima minna – annab jumal ameti, annab ka oskused – ei olnud minu mõte, selle asemel olin kolm aastat kõvasti poliitikat teinud linnavolikogu liige.

Tookordses poliitilises olukorras ei saanud Rahvarinne loomulikult mind käskida linnapeakandidaadi staatust vastu võtta. Ei saanud eriti ka pealetükkivalt veenda, nii jäigi see teema üheks väikeseks ja varjatud hetkeks Tartu poliitikas ning minu elus.

Nüüd on olukord hoopis teine. Kohalikku poliitikat teevad ammu erakonnad. Võrreldes toonaste poliitiliste liikumistega on erakonnad selge struktuuri ja hierarhiaga, mis annab ka võimaluse jagada käske ja korraldusi. Vanu aegu tuletavad vaid natuke meelde nüüd Tartus ellu ärganud valimisliidud, kus on veel naiivset kambatunnet ja loodetavasti ka otsustamise vabadust.

See kõik on olnud vägagi normaalne areng.

Rahvarinde ning roheliste poiste ja tüdrukute ühendus pidigi lavalt lahkuma ning andma teatepulga üle erakondadele, kes on saanud järjest täiskasvanumaks. Kohalikku poliitikat peavadki vedama erakonnad – vähemalt suurtes linnades nagu Tartu –, valimisliidud on pigem anomaalne areng, mis näitab, et erakonnad ei ole siin linnas oma tööga päris korralikult hakkama saanud.

Aga olgu need poliitilised jõud siin kohapeal erakonnad või valimisliidud või kodanikeühendused või kes iganes, olgu neil kindlam või lõdvem organisatsioon või elukorraldus, ühest peaksid nad minu arvates lähtuma kõik. See on ... aukartus linna ees.

Kas sa oled ikka valmis ja väärt osalema kohalikus poliitikas, kas sa oled ikka valmis ja väärt asuma linnavalitsuse liikmeks? Mida tihedamini kohalikud poliitikud niisuguseid küsimusi endalt küsiksid, seda rohkem oleks neil aukartust linnaelu juhtimise ees. Seda rohkem mõtleksid nad asju läbi, enne kui asuvad midagi ütlema või tegema. Enne, kui hüppavad lavale, hakkavad juhtima või lasevad ennast nimetada esinumbriteks või linnapeakandidaatideks.

Loomulikult on valimised need, mis kujukalt näitavad, kas endalt ikka küsitakse. Või kas küsitakse enesekriitiliselt ja ausalt.

Valimistele tuleb välja ärimees, kes viimasel ajal on kuulsaks saanud oma äriprobleemide ja lausa pankrottidega, kuid nüüd lubab ta hakata lausa linnapeaks. Oma valimisbukletis hüüab ta tartlastele: mul on kogemusi, ma saan hakkama! Kus on siin aukartus linna ees?

Samas erakonnas kandideeriv teine ärimees kirjutab oma valimislipikul lubaduse, et kui viie aastaga pole linnaametnik saanud vähemalt osakonnajuhatajaks, siis lõpeb tema tööleping automaatselt ja rohkem ta omavalitsuse ametikohtadele kandideerida ei saaks.

Kui ei loeks seda must valgel, mõtleks, et oled valesti kuulnud. Mida küll mõtleb selle lause peale linnavalitsuse ametnik, kelle töö on väga vajalik ja kes on oma tööga pikalt hästi hakkama saanud? Et kui ülespoole ei tõuse, siis ma polegi korralik töötaja – paremal juhul kehitab ametnik õlgu, halvemal ütleb, et see poliitikasse pürgija on lihtsalt rumal. Linna ees see poliitikasse püüdleja küll aukartust ei tunne.

Või veel üks poliitik, aga teisest erakonnast, kes lubab Tartu linna lonkavad lennuühendused maailmaga korda ajada sellega, et ostab ise lennuki ... Tammsaarel oli selline mees nagu Köögertal, kes ka millegi ees aukartust ei tundnud. Ei ole see Köögertal raamatusse jäänud ühtigi!

Üks linnapeaks kandideerija saadab toimetusse arvamusartikli ning alustab seda lõiguga: «Sõidan ma ühel heal päeval Jakobi mäest üles. (Kes ei tea: tegu on munakivisillutisega, kitsa, aga kahesuunalise tänavaga.) Minu ees rühib, hambad ristis, üles mäkke jalgrattur, vastu aga tulevad pea katkematu voona autod. Ma ei söandanud temast tükk aega mööda sõita: mis siis, kui mõni tänavakivi loksub või on teistest kõrgem ja mees koperdab selle otsa? Tolle ratturi teekond tundus kõike muud kui turvaline.»

See ei ole kogemata artiklisse sattunud lohakusviga, see on linnapildi kirjeldus, millest suuresti lähtub kogu artikkel.

Meeleolukas mälupilt, kui sellel poleks ühte viga: Jakobi mägi pole enam ammu munakivisillutisega ... Kas tõesti, küsib hiljem ka linnapeakandidaat ise, kes väidetavalt ise pidevalt Tartu ja Tallinna vahet sõites sellest mäest üles ja alla sõidab. Küll sõidukiga. Kas niisuguses infoväljas, et mitte öelda infonäljas elades ikka saab kandideerida linnapeaks? Kui aukartust linna ees pole, siis ilmselt saab.

Aga aitab neist näidetest, valimiste ajal lähevad ka muidu tasakaalukad ja targad inimesed natuke peast segi.

Mis aga kosta selle peale, kui veel pärast valimisi eilseski lehes ütleb üks valituks osutunud riigikogu liige, et tema tuleb Tartu kohalikku poliitikasse vaid siis, kui saab abilinnapeaks.

Kuidas saab üks poliitik olla nii suureline? Vastus oleks ilmselt sama: kui aukartust linna ees pole, siis ilmselt saab.  

Või asjale teistmoodi vaadates. Kui erakond soovib, veenab, käsib ... siis saab. Peab. Ja siit algab selle loo teine osa.

See osa räägib sellest, et äkki on meil siin Tartus poliitikat liiga palju. Kohe ülemäära palju ühe linna valitsemiseks, mille peamine ülesanne on ju linnana hästi hakkama saada, linlaste elu hästi korraldada, linlasi teenindada ning linna korras hoida ja arendada.

Veel praeguse linnavõimu koalitsioonilepingus on punkt «Tööjaotus linna juhtimisel ja esindamisel» ning seal all alapunktid: Reformierakond täidab loodavas linnavalitsuses linnapea koha ning kahe abilinnapea kohad ning linnavolikogu aseesimehe koha; Isamaa ja Res Publica Liit täidab linnavolikogu esimehe koha ja loodavas linnavalitsuses kaks abilinnapea kohta.

Loomulikult pole selles midagi uut ega enneolematut, selline punkt on olnud ka varasemates koalitsioonilepingutes. Minu küsimus on: kas selline punkt ikka peab koalitsioonlepingus olema? Kas sellist punkti üldse peaks linnavalitsuse juhtimisega seoses olema?

Minu ettepanek on: ei pea.

Praegu mängime siin Tartuski vapralt järele suurt poliitikat (nii-öelda parlamendipoliitikat), kus on seadusandlik võim ja täidesaatev võim, kus ministrikohad valitsuses on poliitilised ning neid komplekteerivad erakonnad vastavalt kokkuleppele. Kohalikus poliitikas ei peaks seda järele tegema, kohalik elu peaks olema palju poliitikavabam.

Poliitika tegemise koht on Tartu linnavolikogu ja seal võiks seda poliitikat – linna arendamise poliitikat – olla nii, et veri ninast väljas. Piltlikult öeldes muidugi.

Kindlasti jagaks valimiste järel võimukoalitsiooni moodustanud erakonnad ära volikogu esimehe ja aseesimehe, ka volikogu komisjonide esimeeste jne kohad. Nii on olnud ja las nii jääda.

Aga sealt edasi – või allapoole, kuidas vaadata – võiks põhimõtteid muuta. Kui linnapea oleks ka edasi poliitiline figuur ja tema valiks ametisse volikogu, siis abilinnapeade ametisse kutsumine võiks olla linnapea ülesanne, kohustus, õnn ja rõõm ... (Muidugi ma arvan, et ka linnavalitsuse juht võiks tulevikus pigem olla apoliitiline tegevjuht kui poliitiline figuur, kuid las olla üks samm korraga.)

Volikogu valitud linnapea juhib meeskonda (linnavalitsust) ning tema võiks siis ka oma meeskonna ise luua, võttes abilinnapea kohtadele nii erakondade liikmeid kui ka mitteliikmeid. Neid, keda tema tahab ning õigeks ja linnale kasulikuks peab, mitte neid, keda võimuliidu moodustanud erakonnad nendele kohtadele suunavad.

Nii laieneksid oluliselt valikuvõimalused, nii oleks võimalik moodustada tegusamat linnavalitsust, nii ei satuks abilinnapeadeks juhuslikke parteilasi, nii ... suureneks linnapea vastutus ja sellega koos ka aukartus linna ees.

Põhjus, miks niiviisi asju muuta, on ju selgemast selgem – erakondade pingid on Tartus häbiväärselt lühikesed, et linnavalitsusse jätkuks liikmeid, kes seal tõesti hästi hakkama saaksid.

Põhjus niiviisi linnajuhtimist muuta tuleneb ka sellest, et Tartus on olnud näiteks juhtumeid, kui mõne valdkonna abilinnapea kohale oleks tegelikult hea spetsialist olemas, kuid ta kuulub «valesse» erakonda ning just see abilinnapea koht kuulub koalitsioonilepingu järgi hoopis teisele erakonnale.

Loll lugu: hea spetsialist ja talle paslik koht ei saa omavahel kokku, sest parteiline mõtlemine on üle linnale mõtlemisest.

Tartul oli veel mõni aeg tagasi väga hea rahanduse abilinnapea ning ei olnud tema süü, et koalitsioon lõhki läks. Nagu ei olnud ka tema ega linnagi süü, et suured parteibossid Tallinnas tolle rahanduse abilinnapea kodupartei hoopistükkis põhja lasksid.

Seeläbi aga kannatas Tartu linn, sest hea abilinnapea asemele pandi uue võimulepinguga sellel kohal kogemusteta noormees. Kui linnapead ei hoiaks käsist ja jalust parteiline mõtteviis ja koalitsioonilepingu punkt linnavalitsuse kohtade parteilisest jagamisest, saanuks linnapea ehk oma peaga ja julgemalt mõelda ning linn oleks säilitanud väga hea abilinnapea.

See pole ainus näide. On sellinegi, kus abilinnapea kohale asumise üle ei olnud ühel teisel parteilasel aega tundigi mõelda – nii on abilinnapea ise rääkinud –, sest parteile oli tähtis see koht kiiresti täita. See, et abilinnapeaks kutsutu polnud varem selle konkreetse valdkonnaga, mida ta juhtima pidi hakkama, kordagi tõsiselt kokku puutunud, ei tulnud tolle tunni aja jooksul muidugi kõne allagi.  

Kõigest sellest, mille võib kokku võtta kunagise Tartu linnapea ootamatult kõlanud sõnadega «Saan ameti, saan ka oskused», vabaneks siis, kui linnavalitsus poleks enam automaatselt poliitiline ega erakondade vahel jagatav, vaid (poliitilise) linnapea koostatud meeskond. Kuulugu sinna kes tahes tubli tegija, erakondlane või mitte.

Seega esimene pluss oleks: linnavalitsuse valik ja seeläbi kompetentsus suureneks. Usun, et Tartu-suguses linnas on piisavalt korraliku hariduse ja mänedžerioskustega inimesi, kes võiksid mõnda linnavaldkonda abilinnapeadena juhtida. Paraku ei pääse nad praegu löögile, sest eelduseks on erakonda kuulumine. Seda aga paljud ei taha.

Teiseks plussiks oleks, et sedakaudu suureneks volikogu roll linna poliitika väljatöötamisel.

Kurdame ju praegu kõik justkui ühendkooris, et linnavolikogust on saanud vaid kummitempel linnavalitsuse käes. Siis jääks poliitikaajamine aga volikogu pärusmaale ning kui ta ka siis oma rolli täita ei suuda, jääb tal vaid iseennast ja oma valitud liikmeid süüdistada. Kui volikogu saab nii poliitikas jälle tõsisemaks tegijaks, äkki hakkab siis ka mõni poliitik Tallinnast hindama seda väärilisema kohana ega näe ennast Tartu heaks tegutsemas vaid abilinnapea ametis.

Muidugi on sellel asjal veel üks aga. Võibolla isegi peamine.

Ka linnapeakandidaat ise peab sellele ametile mõeldes, sinna kandideerides ning ametit vastu võttes mõtlema eelkõige linnale endas, mitte endale linnas.

Kui nii mõeldaks, siis ei tuleks mõnel kandideerijal Tartu linn meelde ainult nelja aasta tagant valimiste eel; siis saaks mõni ehk aru, et Tartu linnapeaks ei saa kandideerida keskharidusega või et oma äriprobleeme ei saa olematuks unustada linnapea ametitoolile kippudes; siis ehk teeks mõni endale enne kandideerimist paremini selgeks, mida see linn ikkagi endast kujutab. Ja siis ei unustaks keegi neist ära seda, et selles ametis ollakse linlaste jaoks, mitte vastupidi.  

Nii, ja ainult nii näitaksid linna juhtimise peale mõtlevad inimesed, et neil on aukartus selle linna ees.

Mis siis aga juhtuks uutes oludes? Kui Tartu linnavalitsusse ei kuuluks enam automaatselt erakondade liikmed. Mis siis juhtuks, kui linnapea saaks ise omale meeskonna koostada? Mis siis juhtuks, kui Tartu leiaks endale hoopistükkis mitteparteilasest linnapea? Mis juhtuks, kui ...

Noh, need on nüüd küll miljoni dollari küsimused.

Tartu Postimehe paariskülg Vanemuise balletitrupist,
 auhind maailma ajalehtede kujunduskonkursil (2003)

    

Avalik maailm (11.3.2013)

Vana vabamüürlane Tiit Pruuli kirjutas 5. märtsil Postimehesse kolumni «Vabamüürlik maailm», kus ütleb, et mingeid saladusi ja võimustruktuure, mis juhiksid universumit, lihtsalt pole olemas. Vabamüürluse järjekordse hetkelainetuse harjal tahab Pruuli sellega tõenäoliselt väita, et laske neil oma salaseltsis tegutseda ja ärge tundke huvi, mida nad seal teevad. Ega nad ju millegi pöörasega tegele.

Usun, et ei tegele. Aga siiski ei tahaks lasta. Ei tahaks lasta seni, kuni vabamüürlased oma nimekirjad siin Eestis avalikustavad. Nii nagu on ammu avalikustanud näiteks Eesti Üliõpilaste Selts, kes vaba aja tulekul samuti üritas mängida suurt saladust.

Ei kukkunud pärast nimekirjade panekut veebi kokku ei EÜSi ega ka meie teiste maailm. Nüüd aga saame vajaduse korral nimekirjas näpuga järge ajada ning näiteks teada, kas mõni kõrge ameti määraja ning sellesse ametisse määratav on ühe seltsi liikmed või mitte. Kui ongi, ega selleski midagi pöörast ega kohe salaseltsilikku pole, kuid mida avalikumad on avalikes ametites olevate inimeste omavahelised suhted, seda vähem mõtleme, et igasuguste määramiste ja valimiste taga on pigem seltsisuhted kui võimed ja oskused.

Päris vabaks meie väike ja tihti korporatiivsusele kalduv ühiskond sellest nagunii ei saa – ei saa ju seadusega ette panna, et vabamüürlased või EÜSi liikmed ei tohi üksteise alluvuses avalikes ametites töötada. Seega oleks minu meelest kasulik, kui me mõtleme esmajärjekorras avalikust maailmast ning alles seejärel vabamüürlikust, must­­peadelikust, üliõpilasseltsilikust, erakondlikust või kasvõi ehitusmalevalikust maailmast. Mitte aga vastupidi.

Olen sellest varemgi kirjutanud, et tähtsate ametikohtade täitmiseks peetavad konkursid peaksid olema hästi avalikud. Tihti on seda ka juba olnud (näiteks Eesti Rahva Muuseumi direktori valimisel), kuid pahatihti öeldakse ikka veel, et kandidaate ei avalikustata, avalikuks saab vaid võitja. Mis oli lõppude lõpuks halba selles, et ka politsei- ja piirivalveameti juhi kohale kandideerinud kolm meest avalikult teada olid (halb oli see, et ühte neist ära ei valitud, sest just sellega pandi kõigile kolmele justkui negatiivne märk külge, mitte aga nende avalikustamisega)?

Avalikustamisega sai ju ka laiem üldsus võimaluse enam teada võimalikest variantidest meile nii olulise ametikoha täitmisel. Isegi kui üldsus valikus endas kaasa rääkida ei saa (meedia üldsuse aitajana aga sai küll ja seegi on oluline), siis selline kandidaatide avalikustamine näitab minu meelest usaldust ühiskonna ja selle liikmete vastu.

Ka Eesti Rahva Muuseumi direktori konkursil osalenud kuue kandidaadi avalikustamine ning sellega neile võimaluse andmine oma mõtteid meedias levitada oli minu meelest usaldus meie, ERMi praeguste ja tulevaste külastajate vastu. Paratamatult jääb ka niisuguse avalikkuse korral arvajaid, kes ei saa lahti mõttest, et siingi osutusid oluliseks parteisidemed. Kuid usun, et mida julgemalt me niisuguseid konkursse korraldame avalikult, seda väiksemaks jäävad uskumused salatubades otsustamisest.

Kõik sõltub nagu ikka inimestest. Ka mina astusin omal ajal Rotary klubisse. Ei juhtunud sellest midagi hullu ega vasturääkivust ajakirjaniku ametiga, kuni ühel päeval tulid järjekorras kaks klubivenda – kui õigesti mäletan, siis nii pidime üksteist kutsuma – minu juurde ning avaldasid lootust, et vennana võiks ma neid ajalehes positiivses valguses näidata. Midagi polnud teha, pärast sellist ettepanekut pidin ma klubist lahkuma. Ma valisin avaliku maailma.

Tahaks, et vana ajakirjanik Tiit Pruuligi valiks esimesena avaliku maailma ning aitaks kaasa, et ka vabamüürlaste nimekiri oleks Eestis avalik. Ei kuku sellest kokku ei meie teiste ega nende, vabamüürlaste maailm.

Tartu Postimehe paariskülg Tartu vanadest tööstushoonetest (5.2.2008),
auhind Euroopa kujunduskonkursil

   

Mõtisklus X-faktorist (18.2.2013)

Laupäevases AKs arutles suusaõppejõud Kaarel Zilmer pikalt Tartu suusamaratoni üle, kasutades oma juhendatava üliõpilase uurimistöö andmeid. Selles töös on üliõpilane Jakob Remmel püüdnud leida ka põhjusi, miks just Tartu maratonist sai suur ja tuntud suusaüritus.

AK artiklis on neist nimetatud tippsuusatajate kaasamist, Otepää MKga ühise sünergia tekitamist (kuigi maraton oli olemas ammu enne Otepää maailmakarikaetappi) ning näiteks ilmaolude kiuste maratonist siiski positiivse kuvandi loomist ja hoidmist. Aga ka julget ja kaugele ulatuvat tulevikuvisiooni. „Et asi aga pisut müstilisem oleks,” kirjutab Zilmer, „siis lisab Jakob Remmel põhilisi tegureid loetledes ka nn X-faktori, mis määras ehk selle, et just Tartu maratonist sai Eesti suurim ja tunnustatuim suusaüritus, mitte näiteks Keila maratonist.”

Ma arvan teadvat, mis oli see X-faktor!

See oli suurelt mõtlemine. Ja üks teine asi veel, aga selle ma ütlen välja kõige lõpus. Kui järele mõelda, siis tegelikult üks kolmas asi ka.

Tartu suusamaratonil Palu punktis.
Foto: Margus Ansu / Postimees

Nii et suurelt mõtlemine. Juba maratoni väljamõtlemise aegne legend enne aastat 1960 räägib, et tõukeks sai ajalehest loetud artikkel Vasaloppetist. Miks me ei võiks siinsamas teha midagi sarnast, olevat tookord mõelnud Herbert Abel, Tõnu Luik ja Jüri Kaljusto. Seega seati juba algusest peale niisugune üle jõu käiv eesmärk, et ainult nii – ja ainult nii! – saabki midagi suurt sündida.

Kui 1980. aastal maraton ümber pöörati ja Otepäält Tartusse ning järgmisest aastast peale Elvasse sõitma hakati, sai kolme mehe kunagine hull mõte juba reaalsema sihi. Kõigile suusatajatele anti stardinumber, kõik said protokolli kirja aja ja koha. Vasaloppetiga võrdseks muidugi niipea ei saadud, kuid tasapisi hakkas Tartu maraton soomlaste Finlandiahiihtole lähenema küll.

Just need kaks sõitu olidki Tartu maratoni korraldajatele eeskujuks, sest mõne aasta pärast pääseti neid juba ka oma silmaga vaatama. Sealt saadi palju ideid ning paljud neist – oli ju ikkagi kaheksakümnendate keskpaik, mäletate, mis riigis me siis elasime! – hakkasid tasapisi ikkagi teoks saama.

Kui tookordne korralduskomitee propagandatalituse ülem tuli ühel koosolekul välja ideega, et ka Tartu maratonil peaks olema värviline ja piltidega lõpuprotokoll nagu Finlandiahiihtol, olevat korralduskomitee esimees, tookordne Tartu parteisekretär Arno Almann öelnud: „Kas Kalmre tahab siin meil Läänt järele teha!” Tegelikult oli see öeldud nii tunnustavalt ja ergutavalt, et Tartu maraton saigi oma paksu ja piltidega – ei mäleta, aga vist kaante peal oli ka värvi – protokolli. See on vaid üks näide.

Nii oli juba siis Tartu maratoni tegijatel eesmärk mitte olla parem ainult Murmanski või Moskva maratonidest, mida samuti vaatamas käidi, vaid olla võrreldav just Soome, Rootsi ja Norra maratonidega. Hull eesmärk, aga ainult nii – ja ainult nii! – sünnivadki suured asjad.

Sama lugu oli ka maailma pikamaasuusatamise sarja Worldloppetiga, kuhu kõige innukamalt tõmbasid ja tõukasid Tartu maratoni just Finlandiahiihto korraldajad Risto ja Leila Rytökoski.

Ka see protsess algas palju varem kui „Eesti taasiseseisvumise järel pürgis see innukalt ka Worldloppeti tippmaratonide hulka”, nagu kirjutab AKs Kaarel Zilmer. Tõsi, Tartu maraton sai Worldloppeti liikmeks 1994. aastal, kuid minu arhiivis on esimene kiri sellise ideega Euroopasse Worldloppeti korraldajatele juba kevadest 1990.

Juba siis oli meil tekkinud idee Tartu maratonist kui tulevasest maailmasarja liikmest. Kuigi pidime Austriasse Robert Steinerile, kes tegeles Worldloppeti organisatsioonis just uute maratonidega, kirjutama, et „suured probleemid on meil majanduslikku laadi ning kindlasti on ka Austria televisioon vahendanud uudiseid Eestist, kus räägitakse kütusekriisist ja toiduainete kriisist”.

Seega oleks üks X-faktor kindlasti suurelt mõtlemine (olenemata oludest). Kolmas X-faktor on Tartu maratoni rada, mis asetsevat looduses nii hästi, et 1986. aastal siin käinud Finlandiahiihto pearajameister tahtis selle kohe ... ära osta.

Aga see teine X-faktor – äkki see kõige tõelisem X-faktor –, mis määras selle, et just Tartu maratonist sai see, mis loo alguses juba kirjas, see teine ... on see, et maraton sündis ja seda korraldatakse just Tartus. Tahtmine olla milleski väga suur ja parim ning selle heaks ka kõike välja pannes tegutseda, ja seda ka kõiki ja kõike kokku võttes suuta, ongi just selle linna trump.

Vahur Kalmre

teinud maratoni osalejana, korraldajana ja ajakirjanikuna

Terve Tartu Postimees kirjutas ja näitas Tartu suusamaratonist (18.2.2013)