Nüüd siis tuli Urmas Klaas. Teine, täiendatud trükk

Tartu linnapead taasiseseisvunud Eestis alates 1991
• Ants Veetõusme 21.11.1991 – 11.11.1993 (asus volikogu esimeheks)
• Väino Kull 11.11.1993 – 31.10.1996 (asus volikogu esimeheks)
• Tõnis Lukas 31.10.1996 – 3.4.1997 (avaldati umbusaldust)
• Roman Mugur 24.4.1997 – 10.9.1998
• Andrus Ansip 10.9.1998 – 23.9.2004 (asus majandusministriks)
• Laine Jänes 23.9.2004 – 2.4.2007 (asus kultuuriministriks)
• Urmas Kruuse 26.4.2007 – 25.3.2014 (asus tervise- ja tööministriks)

Niisuguse nimekirja pakub Tartu linnapeadest välja Tartu linna koduleht. Tegelikult võiks selles nimekirjas linnapeana olla ka Toomas Mendelson, kes oli alates 30. juunist 1987 Tartu täitevkomitee esimees, kuid kes pärast 1989. aasta kohalikke valimisi – küll veel rahvasaadikute nõukogu valimised, aga juba Rahvarinde ja roheliste vedamisel – nimetati juba Tartu linnapeaks (oli selles ametis 17. oktoobrini 1991).

Nüüd siis tuli Urmas Klaas.

Taas reformierakondlane, taas mitte otse Tartu kohalike poliitikute hulgast, taas mitte vahetult pärast kohalikke valimisi.

Nii ongi juba jõutud arvata, justkui poleks Urmas Klaasi saamine linnapeaks kuigi korrektne: ta ei osalenud Tartus viimatistel kohalikel valimistel, seega ei saanud ta linnapeaks pärast valimisi, seetõttu pole valijail olnud võimalust talle hääli andes või mitte andes arvamust avaldada, seega on ta partei tagatubade, mitte avalik linnapeakandidaat.

Urmas Klaas (paremal) on saanud linnavolikogu esimehelt Aadu
Mustalt kaela linnapea ametiraha. Margus Ansu foto

Tegelikult aga pole ükski viimatistest Tartu linnapeadest alustanud oma linnapeakarjääri vahetult pärast valimisi, vaid just valimiste vahepealsel ajal: Andrus Ansip 1998. aastal (valimised olid 1996), Laine Jänes 2004. aastal (valimised olid 2002) ja Urmas Kruuse 2007. aastal (valimised olid 2005). Küll on nimetatud linnapead järgnevatel valimistel oma staatust korralike häältesaakidega kinnitanud.

Seega pole küsimus selles.

Milles siis on küsimus?

Küsimus on selles, kas ja kuidas tõestab Urmas Klaas tartlastele, et on tõesti hea linnapea. Klaas on küll Tartus õppinud, töötanud ja elanud, kuid on selge, et selle linna probleemidesse pole ta viimasel ajal kuigivõrd süvenenud, nii et õppida on tal päris palju. Küsimus on selles, kellelt ta õpetust küsib ja võtab. Keda ta kuulab. Ei tahaks, et vaid mõnda inimest oma parteist.

Küsimus on selles, kas ja kuidas teeb Urmas Klaas korra majja linnavalitsuses, eriti linna ehituse ja arhitektuuriga seotud üksustes. Pärast möödunudaastast suurt skandaali pole siiani ei linnavalitsusest ega ka ehituse ja arhitektuuri juhtidelt tulnud avalikku ja selget selgitust, kas ja kuidas on muudetud töökorda, et edaspidi vältida isiklike huvide konflikti selles valdkonnas.

Küsimus on selles, kas ja kuidas suudab Urmas Klaas näidata, et see otsustamatus ja valede otsuste tegemine, mis saatis teda sihtasutuse Kultuurileht nõukogu liikmena Sirbi skandaali ajal, polegi talle iseloomulik.

Küsimus on selles, kas ja kuidas Urmas Klaas oskab üles leida just need küsimused, mis linlasi tõesti huvitavad ja mille kohta nad otsuseid ootavad, mitte minna populistlikku teed ja hakata taas rääkima rohelisest linnast või näiteks ülikooli kaasamisest linna arengusse. Need on ju siin nii iseenesestmõistetavad asjad, et neid ei pea pidevalt oma suurteks eesmärkideks kutsuma.

Küsimus on selles, kui mitu sammu suudab Urmas Klaas ja tema linnavalitsus oma otsuseid tehes ette näha. Aga eelkõige on küsimus selles, kas Urmas Klaas suudab tunnistada oma ja linnavalitsuse vigu ning tehtud otsuseid muuta. Elu pakub selliseid võimalusi. Kesklinna kohvikute elu mõjutav otsus on just üks selline võimalus.

Küsimus on selles, kas ja kuidas suudab Urmas Klaas lahendada selle umbsõlme, mis on tekkinud nn bussijaama kvartali ümber. Laiemalt kogu selles piirkonnas. Ajalugu tagasi kerida Klaas ei saa, nii et need hooned ja asutused, mis seal kvartalis on, sinna ka ilmselt pikaks ajaks jäävad, kuid nende kooseksisteerimine vajab palju selgemat, kindlamat ja kõikide linnakodanike huve arvestavat seisukohta. 

Küsimus on selles, kas ja kuidas suudab Urmas Klaas näidata, et tema linnavalitsus ei karda vabakondlikke ühendusi Tartus mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Esimene, kuid mitte üldsegi väike samm oleks veenda oma võimuliitu volikogus, et kahele valimisliidule antaks fraktsiooni õigused – kõik algabki ju esimestest sammudest. Tegudest.

Küsimus on selles, kas ja kuidas suudab Urmas Klaas ometi kord lahendada lahendamatu probleemi lasteaiakohtade puudusega Tartus.

Küsimus on selles, kas Urmas Klaas käib piisavalt palju jala, et märgata Tartu kõnniteid.

Küsimus on selles, kas Urmas Klaas söandab teha suuri või suuremaid otsuseid. Kusagil seal linnapea kabineti laua sahtlis peaks olema ettepanek laiapõhjalise korvpalliklubi loomiseks Tartus, millele ka linn toekamalt oma õla alla paneb. Eelmine linnapea jättiski selle sahtlisse. 

Küsimus on selles, kas ja kuidas tõuseb Urmas Klaas Lõuna-Eesti eeskõnelejaks Tallinnas, mis rolli tema eelkäija eriti endale võtta ei tahtnud. Tartu linnapea oluline roll on olla nii-öelda Tartu esimene kojamees, kuid sama tähtis on ka Tartu ja kogu Lõuna-Eesti huvide kaitsmine Tallinna võimukoridorides. Ei tohiks ju Tartu linnapea räägitavuselt Tallinna linnapeale väga pikalt alla jääda ...

Kindlasti on küsimus ka selles, kas Urmas Klaas jätkab allumist järjest süvenevale ja vastuvaidlemist välistavale stiilile, et linnavalitsuse koosseisu kuluvad vaid parteide liikmed või leiab ta endas tarkust ja söakust, et laiem valik oleks kasulikum linnale. Parteide pingid on Tartus juba ammu häbematult lühikesed. 

On palju küsimusi, millega Tartu linnapea Urmas Klaas kohe vastamisi seisab.

PS Minu meelest on nõme, kuidas kõikvõimalikud kiibitsejad on juba hakanud vaimukusi viskama linnapeakandidaadi perekonnanimega. Nimi ei riku meest, teod või tegematajätmised pahatihti küll.

Tartu Postimehe paariskülg aastast 2003,
auhind Euroopa ajalehtede kujunduskonkursilt