Ei tüki meie liivakasti!

 

Tartu parteipoliitikutel oli võimalus teha reveranss. Aga nad ei teinud. See räägib meie poliitikute kohta nii mõndagi.

Vastupidi varem antud lootusele ei toetanud Tartu linnavolikogu põhimääruskomisjon fraktsiooni moodustamise alampiiri langetamist seniselt viielt volinikult kolmele. Seda soovisid kohalikel valimistel volikokku pääsenud valimisliidud Vabakund ja Isamaaline Tartu Kodanik, kes said volikogus kumbki just kolm kohta: nii saaksid valimisliidud täpselt samasugused õigused, kui on praeguses Tartu volikogus erakondadel.

Veel detsembris antud intervjuus ütles volikogu esimees, keskerakondlane Aadu Must, et tema pole kuulnud, et keegi selle piiri alandamise vastu vaidleks. Nüüd hääletas Must komisjonis vastu. Nagu ka tema erakonnakaaslane Olev Raju.

 

Valimisliitude esindajad Tartu linnavolikogu istungil.
Margus Ansu / Postimees foto

Veel skisofreenilisemas olukorras on aga sotsid, kes eelmises volikogu koosseisus seisid just fraktsiooni alampiiri langetamise eest nii, et käiku anti koguni vastavat punkti sisaldav eelnõu: paragrahvi 21 lõiget 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: «Volikogu fraktsiooni võivad moodustada vähemalt kolm volikogu liiget.» Saanud nüüd võimule, on see idee sotsidel unustatud – võimule saamise eest peab maksma! Komisjonis jäi sots Tõnu Ints erapooletuks.

 

Vastu olid ka reformierakondlased Triin Anette Kaasik ja Raimond Tamm, seega ei taha ükski Tartus võimul olev partei vabaühendusi täiesti ja täielikult oma mängumaale lasta.

 

Seda soovimatust vabaühendusi päriselt võrdselt kohelda saab välja lugeda ka idee tagasilükkamise põhjendustest. Vabaühenduste soovi vastu öeldi, et nii võib koostöövõime volikogus saada kahjustatud, kui kõigile anda nii palju võimalust kaasa rääkida ... Või et, kui valimisliitudel on kõik täisõigused, on volikogu väga ära killustunud ...

 

Mitmed parteilased on tagantjärele püüdnud põhjendada, et polevat õige valimistulemuste järgi muuta män-gureegeleid, justkui lähtuks idee kolmeliikmelisest fraktsioonist volikogus sellest, et valimisliidud said kolm mandaati. Selle põhjenduse laseb põhja aga seesama sotside kunagine eelnõu, mis esitati tookord volikogule hoopis valimiste vahel.

 

Näib, et kartus, et vabaühendustest tekkinud valimisliidud tulevad parteisid nende väljakujunenud mängumaal häirima, on ikka päris tõsine. Kui see nii ei oleks, saanuksid just nüüd parteid näidata, et vabaühenduste võtmine võrdsete partneritena on kasulik linnale, sest nii pääseb volikokku rohkem ideid. Ehk ka ootamatumaid ideid.

 

Tartus võimul olevad parteid saanuksid nii näidata, et nad aktsepteerivad laiemat poliitikat kui vaid parteides tehtav. Nad saanuksid näidata, et nad ei karda kaasa rääkimist, mis on ju seesama kuulus kaasamine, millest nii väga armastatakse sõnu teha.

 

Võimuparteid oleksid saanud teha reveransi, mis ju tegelikult poleks neilt mingit tükki ära võtnud. Aga parteide valmisolekust avatumaks poliitikaks oleks see andnud vihje küll. Nad ei teinud seda. Veel.

 

Nii või teisiti, äkki on selline piiri tõmbamine vabaühendustele hoopis kasulikki. Niimoodi anti neile üsna selgelt mõista, et nad on alles volikogu «kollanokad», kes niisama lihtsalt võrdseid õigusi ära teeninud pole.

 

See aga peaks – kui vabaühendused ikka võtavad tööd volikogus tõsiselt ja pikalt – andma neile innustust hakata veelgi aktiivsemalt linna asja ajama. Istuvaid poliitikuid tuleb pidevalt torkida, isegi kui ora ei ole nii pikk, et kohe nende paksust padjast läbi torkaks.

 

Tegelikult on parteipoliitikutel veel võimalus see reveranss teha. Kuigi komisjonis oldi vastu, jõuab see punkt ükskord ka kogu volikogu ette.

Tartu Postimehe paariskülg lastekodudest (2.2.2010),
auhind Euroopa kujunduskonkursil

Vanast kaubamajast. Kaasamise kunst

 

 
Tarbijate kooperatiivi juhid, kes teevad meile uue vana kaubamaja, alustasid targalt. Möödunud aasta kevadel pandi arhitektuurivõistluse tööd välja kaubamaja vaateakendele ning kõik, kes soovisid, said hääletuskasti juures või kohaliku lehe veebikeskkonnas oma lemmiku valida. Nii andsid linlased oma hinnangu tulevase keskuse võimalikule väljanägemisele.

Loomulikult hindas projekte ka žürii ja – loomulikult! – ei läinud selle arvamus päris kokku rahva omaga. Kuid ikkagi, hääletajatelt teise koha saanud töö sai ka žüriilt teise preemia, aga selle vahega, et esimest preemiat žürii välja ei andnudki.

Vana kaubamaja kadumine Tartust / Kristjan Teedema foto

Nii või teisiti, linlased said otsustajaid natuke mõjutada, sest nüüd teavad otsustajad, missuguste arhitektuurilahenduste poole kaldub linlaste soov. Otsustajad said jälle linlastele näidata, et nende arvamust küsitakse ja ehk isegi natuke ka arvestatakse. Ikkagi suur ehitus keset linna. Nii oli siis. Pärast seda on olnud vaikus.

Pärast linlastele pakutud hääletamist tegi žürii otsuse, mille järel kirjutas tarbijate kooperatiivi juhatuse esimees Tarmo Punger – tema teebki meile uue vana kaubamaja – kohalikku lehte järgmise lõigu: «Head mõtted ja ettepanekud on endiselt teretulnud, mistõttu avalikustatakse arendustöö vahetulemused igal võimalusel ja kui tuleb vähegi uute ideede vahel valida, soovime ikka kasutada linlaste abi.» Pärast seda on küll olnud vaikus.

Nüüd käib juba suure mürinaga vana kaubamaja lammutamine, kuid arendustööde avalikustamisest pole kuulda kippu ega kõppu. Ei jää vist üle muud kui jagada kohalikku lehte kirjutanud pensionäri muret: «Muidu on jälle nii, et keegi ei näita, ja, põmmdi!, tuligi kesklinna sammastega kaubamaja, mis suuremale osale tartlastest vaevalt et meeldib.» Kas läheb jälle nii?

Viimasel ajal räägitakse palju kaasamisest, kuigi midagi uut selles protsessis tegelikult ei ole. Linnas on suuremat sorti otsustamise ja tegemise – nagu näiteks praegune vana kaubamaja uuendamine – juures ikka olnud otsustajad-omanikud ja linlased. Paljude otsuste ja tegude juures kolmandana ka linnavõim.

Sellise kolmnurga puhul on alati üleval küsimus: kuidas see protsess käib, et kõik tunneksid ennast osalistena, eemalelükatutena aga mitte keegi. Linnavõim saab otsustajaid-omanikke mõjutada planeeringute ja ehituslubade kaudu ning linlastega peaks linnavõim arvestama kui oma tööandjatega (loe: valijatega), omanike ja linlaste vahel aga otseseost justkui pole.

Siin tulebki mängu tarkus, sest avalikus linnaruumis tegutseval omanikul on tegelikult kasulik linlasi kaasata.

See kasu on palju laiem kui konkreetne ootus, et rahulolevad linlased külastavad meeldivamat kohta äkki meelsamini. See kasu väljendub linlaste suhtumises otsustajatesse ja igapäevases tundes, et otsustajad-omanikud peavad kaaslinlasi oluliseks.

Muidugi oleks naiivne arvata, et linlased hakkavad niimoodi otsustama, missugune üks keskus – kui tulla tagasi uueneva vana kaubamaja juurde – peaks välja nägema. Kuid linlastele oma ideid varakult tutvustades, neid kaasa rääkima kutsudes ning pidevalt arengusuundumustega kursis hoides võtaksid omanikud maha mitmeid pingeid, mis muidu on lihtsad tekkima ning siis ka jääma pikalt vinduma. Näiteid pole ju vaja kaugelt otsida: Riia-Turu ristmiku ümber ja lähedusse kerkiv nn Tartu uus city on ju neist pingetest tulvil.

Ei söanda väita, et Tartu linnas tegutsevatel otsustajatel-omanikel ei jätku kaasamiseks oskusi.

Kuid söandan väita, et tihti ei jätku selleks tahtmist.

Tartu Postimehe paariskülg Tartus asuvatest
tehnoloogiafirmadest (2011),
Euroopa kujunduskonkursi auhind